Elolised ettevõtmised ja mõlgutused

Agelinde kodukas ja uus vahanikerdamise töötuba

2012-02-28T11:58:00.000+02:00

Ma polegi veel jõudnud siin rääkida, et 17. novembril 2011 sündis mittetulundusühing Agelinde. Selle liikmeteks on siis suuresti see sama tuumik, kes on juba mõnda aega töötubasid korraldanud. Eks lugege Agelinde koduleheküljelt ise, et kes ja mis me oleme ja mida me teeme.

Siia hakkan postitama rohkem isiklikke muljetusi, aga samas ikka ka minipeegeldusi toimuvatest töötubadest.

11. märtsil 2012 kl 13 oletegi kõik oodatud rollimängukeskusesse Nurg vahanikerdamise töötuppa. Registreeruge, registreeruge, registreeruge! Täpsem kuulutus on SIIN.

Agelinde liikmed -- Egge, Liiwi, Lemmu, Susa, Elo ja Kaspar -- Tantsivate Rebaste korraldatud talvises viikingilaagris, 2012

Nurrrrg! Avamine, rolli-munchkin ja soe-soe tunne...

2012-01-22T13:26:00.005+02:00

Nuru seinamaali kavand, reaalsus tuli veel fantastilisem

Kui meie Kaspariga Nuru avamisele jõudsime, oli melu juba alanud. Ületamatult südantsoojendav oli näha ruumi, mis oli puupüsti inimesi täis. Nende hulgas siis mitmed head sõbrad, kes kannatamatult kallistamist ootasid. Kui ma enne kohalejõudmist vaevlesingi tummise unevõla käes, siis positiivsed emotsioonid suutsid igasuguse teki alla kerra tõmbumise ja norisedes tudumise soovi edasi lükata.

Ühesõnaga, 20. jaanuaril 2011 toimus rollimängukeskuse Nurg (foorum siin) pidulik avamine endise Greifi trükikoja keldris. Olen selle paiga sünnile juba paar kuud ihu ja hingega kaasa elanud, seda nõu, jõu, raha ja kohati ka sisutusega natuke toetanud. Seetõttu on tunne, et natuke on see paik ka minu kodu ja peagi teistegi agelindude ehk meie töötubade ja tegemiste pesa. Agelinde on mittetulundusühing, mille mina, Susanna Mänd, Egge Edussaar, Kaarel-Kaspar Säre ja Tarmo Kiitsak ehk Lemmu lõime 17. novembril 2011. Veebileht ja muu on lähikuudel tulekul, imenatuke mainisin seda ühes põgusas intervjuus, mille jõulude eel Postimehele andsin.

Kui inimesed olid saanud piisavalt omavahel jutelda, köhatas Marten Laur tähtsalt ja pidas pika ja pühaliku Nuru avamise kõne. Ta kordas seal üldjoontes ka seitset põhjust, miks Nurg ehk uus Urg tema arust eksisteerima peaks:
- koht, kus rollimängijad saaksid korraldada omi üritusi (filmiõhtud, improlarbid, sünnad)
- koht, kus hängida. Rollimängijate koondumispaik, kus üksteisega suhelda.
- koht, kus korraldada töötubasid ja ringe, nii suletumaid kui avalikke.
- koht, kus meisterdada endale larbi ja taaskehastamisnodi.
- koht, kus mängida Drägonit, Magicut, Dotat, Twilight Imperiumi jne.
- koht, kus rollimängijad saaksid ööbida.
- koht, mis võiks tõmmata uusi inimesi rollimängude juurde.

Ainuke piinlik hetk mõnedele inimestele oli see, kui Marten neid kuidagi esile tõstis. Nii punastasid nurutrollid ehk inimesed, kes eri päevadel Nuru lahtioleku eest vastutavad, kui ka need, kes Marteni sõnul aitasid mõttel teoks saada. Mul igatahes hakkas korraga väga palav, ilmselt olin näost punane nagu peet ja libistasin siis seepeale kiiruga ühe kampsunikihi maha ja üritasin võimalikult massi ära kaduda. Mul väga suurt probleemi ei ole avalike esinemistega -- juhul kui olen neiks valmis. Aga sellised ootamatud rambivalgused teevad kohmetuks.

Kõige pidulikum hetk oli muidugi lindi läbilõikamine. Massi seest hõigati küll, et Marten peaks selleks ikka bofferkääre või -mõõka kasutama, aga eks siinkohal läks peatroll siiski lihtsama vastupanu teed ja lõikas lingi sipsti ja sipsti pesuehtsate päriskääridega läbi. Ise ta muidugi väitis, et see kõik selleks, et kohaletulnud saaksid rutemini söögi-joogi kallale asuda. Jajaaaa!

Igav avamisel ei hakanud ka hiljem. Aitäh kõigile uutele ja vanadele sõpradele! Aitäh kallide ja mõnusate-põnevate jutuajamiste eest! Kõige suurem tänu aga Martenile ja Ivile, tänu kellele me Kaspariga jäime Nurgu veel kauaks-kauaks...

Nagu koha olemusele kohane, tuli seal ju midagi mängida. Nii võtsimegi neljakesi ette ühe ägeda Munchkini-seansi. Mäng kujunes üsna pikaks, kõrvalalauas patrav seltskond ei jõudnud ära imestada, et meil üks ja sama mäng endiselt kestab. Aga nii mina kui Kaspar olime kell 1 öösel koju jõudes mänguga äärmiselt rahul, positiivseid emotsioone ääreni täis. Hea mänguseltskond on põneva mängu võti. Kui seltskond, kes mängib, on hea huumorisoonega ja ei taha iga hinna eest võita, vaid vahel on valmis ka ootamatuid nükkeid tegema ja käkke keerama lihtsalt vendettta pärast või muul absurdsel põhjusel, siis on see vägagi nauditav mäng, millega kaasneb rohkesti naerukrampe.

Marten näiteks oli lõpuks laua kõige ilusam naine ja seetõttu eriti äraneedmist vmt väärt. Peab tunnistama, et piuksuva häälega transvestiit oli tõesti omaette kuulamisväärsus. Ja muidugi oli rohkesti kättemaksuähvardusi, selgapussitamist ja kildkondadeks jagunemist. Vampiirpäkkarid ehk mina ja Marten hoidsime ikka rohkem ühte, kuigi peab tunnistama, et tuli ette ka selgapussitamist ja haavatud tundeid. Vastikud haldjad ehk Kaspar ja Ivi aga tegid omakorda rohkesti kokkumängu, kuni ma ühe neist raskest haldjaks olemise koormast vabastasin -- ei saanud ju lasta sellisel suhtel kaua kesta, muudkui leveldasid sunnikud. Välja kujunesid seega väga lahedad jõujooned: vastamisi istusid ulakas pahalaps Kaspar ja pailaps Marten, päkkarsõdalane-vampiir Elo ja haldjas-ei-mäletamis Ivi, Eloga ühte nurka hoidev Marten oli samuti päkkarvampiir, kes kord oli sõdalane, kord võlur, Kaspar aga armastas haldjas olemist.

Naughty ja Nice on jõululaiendite ühed ihaldatavamad kaardid. Miks, seda uurige juba ise välja ...

Asjale lisas vürtsi muidugi ka see, et olime kokku seganud algmunchkini, vampiirimunchkini ja äärmiselt ägedad jõululaiendused. Algmunchkin ja vampiirimunchkin siis Marteni poolt, jõulukad meie poolt. Mul on juba teist aastat väike traditsioon Kaspari jõuluks uus jõulu-munchkini laiendus kinkida. Eks näis, kas tuleval aastal ka midagi taolist võimalik on või on ka sellise teemaga laiendustel oma piir.

Loe avamisest ka informatiivset sissekannet Nuru enda blogist.

Lõpetuseks lisangi siis veel natuke silmailu:

Head uut aastat!

2012-01-01T16:33:00.000+02:00

Imeilusat ja rõõmurikast head uut aastat kõigile!

Ma loodan, et teie pühad olid hubased, pere ja lähedaste seltsis ja et uus aasta tuli heade ennetega ja õnnelikult! Kallikallikalli kõigile!

Minu uus aasta tuli rahulikult, kodus. Olin suutnud haigeks jääda, aga sellele vaatamata ütlen, et uus aasta tuli imeilusasti, heade inimeste seltsis ja imeheade ennetega. Ainuke asi, mida ma vana aasta lõpus ei suutnud ära teha, on aruanne eelmisest aastast. Tahtsin riputada üles mõned pildid imeilusatest meie töötubades tehtud töödest, aga küll jõuab. Selle asemel panen üles hoopis pildi meie tillukesest jõulupuust -- Kanada kuusest, mille avastasin kesklinna Maximast, koju vedasin ja suure entusiasmiga pärlite, helmeste ja Kaspari tehtud ehetega ära ehtisin.

Üks ilusamaid kuuski, mis mul elus olnud -- tilluke, aga kaunis. Loodetavasti elab tubastes oludes talve üle ja leiab kevadel maapinnas oma koha ;). (foto: Elo Kuuste)

Novembris aga vaatasin puhkehetkedel, kuidas Kaspar Skyrimi maailmas ringi rändab ning õmblesin meile bling-bling ballikostüüme. Meid nimelt kutsuti juba septembris Numenori maskiballile, mis oli seekord ühtlasi ka Dragoni foorumi kokkutulek. Ühesõnaga, kasulikult veedetud puhkehetked! Sai mindud nii natuke muinasteemast inspireeritult, sest mul vedels kapis imeilusat kollast linast, millest olin mõelnud endale paar tänapäevasemat kleiti teha. Kaspar valis juurde ERITI edeva paela. Kaspari särgi kaelusele paela õmblemise lõpetasin poolteist tundi enna ballile sõitu. Sai teine natuke vildakas, aga Kaspar on särgi üle üliõnnelik ja leiab, et see kõige edevam larbisärk, mis tal elus olnud. Kui ma ballipäeva hommikul julgesin piuksatada, et ehk ei panegi kaelusele paela, ei jõua, siis oldi nii pettunud, et muidugi pidin ma pungestama ja paela ka panema!

Igal juhul, mõned pildid ka neist bling-libamuinaskostüümidest...

Meie Numenori maskiballil 2011 poosetamas

Keset ballimelu, jälgimas auhindade üleandmist

Kaspar kui 2011. aasta parim larbiürituste pildistaja larbitoobist auhinnaga uhkeldamas

Vahanikerdamise töötuba 30. novembril Tartus

2011-11-08T09:46:00.005+02:00

Kaarel-Kaspar Säre nikerdatud ja valatud kilpkonnsõled, Egge Edussaar-Haraku ketid ja jagajad, 2011

Ahoi tartlased ja teised lõuna-eestlased!

Tulge 30. novembril Noor-Eesti Loomekeskusesse

voolige skalpelliga endale vahast meelepärane ripats, kõrvarõngas, kujuke, sõrmus või muu vahva vidin

ning see valatakse teile Vanakaruvalukojas enne jõule ära!

Asukoht: Kastani 38, Noor-Eesti Loomekeskus, endine Greifi trükikoda

Kestus: kl 18-21

Osalustasu: 10 eurot (töötuba toetab Tartu linn läbi Noor-Eesti Loomekeskuse)

Juhendajad: Kaarel-Kaspar Säre ja Egge Edussaar-Harak

Osalejate arv: 12 inimest (veel on vabu kohti, võimalik registreeruda 30. novembril kella 16-ni)

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile elo.kuuste@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Elo Kuustele telefonil 551 8048.

****

Kaasa pole vaja võtta midagi peale eseme kavandi. Eseme võib valmistada nii muinasaegse leiu järgi kui ka tänapäevast fantaasiat kasutades. Eseme läbimõõt ei tohiks olla üle 5 sentimeetri. Kui kavandi mõtlemisel jänni jäete või kavandihirmu põete, siis andke sellest märku ja me aitame hädast välja. Inspiratsiooniks soovitan vaadata näiteks Kaspari valmistatud vidinaid. Aga võib ka uurida lihtsalt Google'ist või mujalt, mida viikingiajal kanti ja valmistati VÕI tulla välja uudse tänapäevase ideega.

***

Mõlemad juhendajad on väga osavad metallikunstnikud.

Kaarel-Kaspar Säre on õppinud ja arenenud oma isa Meelis Säre ehk Vanakaru käe all ning õpib hetkel Tartu kõrgemas kunstikoolis skulptuuri ja aitab oma isa valukoja tegemistes.

Egge Edussaar-Harak on aga lõpetanud EKA metalli (sepakunsti) eriala ja Tartu Kõrgema Kunstikooli nahakunsti eriala. Eggel kahjuks pole hetkel veel uut kodulehte üleval, seega pole ka netis näiteid tema vahanikerdamisest. Eks ma proovin talt tulevikus pilte välja võluda. Kel aga huvi Egge aastatetaguste tööde vastu, võib vaadata tema vana kodulehekülge. Edukat uudistamist!

Kaarel-Kaspari kiisukõrvarõngaste vaha ja lõpptulemus

Stargate'ist inspireeritud ripats, autor Kaarel-Kaspar Säre, 2011

Egge nuga, nikerdatud ja valatud on n-ö tera neelav noalukk

Veel üks näide Egge Edussaar-Haraku nugadest ja lukkudest

Üks Egge diplomitöönugadest, hõbedast lukuga


Väike valik Kaarel-Kaspari meisterdatud toorikuid

Vahanikerdamise ehk valatava ehte töötuba Tallinnnas

2011-11-01T18:25:00.008+02:00

Kaarel-Kaspari kiisukõrvarõngaste vaha ja lõpptulemus

Tähelepanu, tähelepanu! Detsembrikuus on ka põhja-eestlastel võimalik meie töötubadest osa saada ja lähedastele või endale jõuluks midagi toredat valmistada.

Tule 3. detsembril Kangalaekasse ja vooli skalpelliga endale vahast meelepärane ripats, kõrvarõngas, kujuke, sõrmus või muu vahva vidin ning see valatakse sulle Vanakaruvalukojas enne jõule ära!

Tulemus -- särav messingist ese. Eseme võib valmistada nii muinasaegse leiu järgi kui ka tänapäevast fantaasiat kasutades.

Asukoht: pood nimega Kangalaegas, asub Tallinnas aadressil Gonsiori 10
Kestus: kl 11-16
Osalustasu: 19 eurot (sisaldab kõiki kulusid, sh materjali ja transporti)
Juhendajad: Kaarel-Kaspar Säre ja Egge Edussaar-Harak
Osalejate arv: 12 inimest (veel on vabu kohti, võimalik registreeruda 2. dets õhtuni või väga viimasele minutile jäädes helistada ja uurida, kas võtame inimesi juurde)

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile elo.kuuste@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Elo Kuustele telefonil 551 8048.

Valatud ja viimistletud eseme (või paar pisemat eset) saab hiljem kätte Kangalaekast.

****
Kaasa pole vaja võtta midagi peale eseme kavandi. Eseme läbimõõt ei tohiks olla üle 5 sentimeetri. Kui kavandi mõtlemisel jänni jäete, siis andke sellest märku ja me aitame hädast välja. Inspiratsiooniks soovitan vaadata näiteks Kaspari valmistatud vidinaid. Aga võib ka uurida lihtsalt Google'ist või mujalt, mida viikingiajal kanti ja valmistati VÕI tulla välja uudse tänapäevase ideega.

***
Mõlemad juhendajad on väga osavad metallikunstnikud.
Kaarel-Kaspar Säre on õppinud ja arenenud oma isa Meelis Säre ehk Vanakaru käe all ning õpib hetkel Tartu kõrgemas kunstikoolis skulptuuri ja aitab oma isa valukoja tegemistes.
Egge Edussaar-Harak on aga lõpetanud EKA metalli (sepakunsti) eriala ja Tartu Kõrgema Kunstikooli nahakunsti eriala. Eggel kahjuks pole hetkel veel uut kodulehte üleval, seega pole ka netis näiteid tema vahanikerdamisest. Eks ma proovin talt tulevikus pilte välja võluda. Kel aga huvi Egge aastatetaguste tööde vastu, võib vaadata tema vana kodulehekülge. Edukat uudistamist!

Kaarel-Kaspar Säre nikerdatud ja valatud kilpkonnsõled, Egge Edussaar-Haraku ketid ja jagajad, 2011

SG-ripats, autor Kaarel-Kaspar Säre, 2011

Üks Egge diplomitöönugadest, hõbedast lukuga

Kaarel-Kaspari pannal

Väike valik Kaarel-Kaspari meisterdatud toorikuid

Kaarel-Kaspari Urnesi stiilis ripats ja toorik

Mahlane õunakook ja makrasalat

2011-09-04T19:17:00.002+03:00

Täna oli meil külas kari näljaseid mehi, kes meisterdasid endale valgeid kapuutse, vennaskonna lippu ja boffermõõkasid. Ehk siis tegu järgmisel nädalavahetusel Põhjala Pööripäevale valguse poolt võitlema minevate meestega. Kuna nad tulid siia terveks päevaks mässama, siis muidugi oli ilus neile ka midagi hamba alla teha. Tuleb ju kuidagi premeerida seda, kui tugevama soo esindajad usinalt riidele seebiga jooni veavad, lõiguvad ja ISE õmblevad ;).

Soolaseks toiduks tegin väga lihtsa retseptiga makrasalatit. Sinna läheb täiesti enda maitse järgi riisi, makrat (kasutasin krabipulki, lõikasin pisikesteks ribadeks), paprikat, sutike soola ja peale hapukoort ja majoneesi (mulle meeldib Hellmansi originaal). Makra, riisi ja paprika kogus salatis võiks enam-vähem tasakaalus olla.

Mahlane õunakook Dagrise retsepti järgi, Elo esimene katsetus

Tegelikult polnudki magusa järgi hirmsat vajadust, aga kuna tuppa toodud õunad ja pirnid kipuvad käest mina, siis otsustasin nende ulatuslikuma hävitamisega kuidagi algust teha. Piima mul polnud, seega uurisin, mida annaks kodus olevate vahenditega teha.

Nii leidsingi järgmise retsepti blogist Sööme silmadega, mida peab Dagris. Nagu näete, koostis pole üldsegi keeruline, kui parajasti juhtub kodus toorjuustu olema. Ja mina, tohutu Philadelphia armastaja, kogusin seda ühe sooduse ajal päris mitu pakki! Kindlasti võib ka muud toorjuustu kasutada, aga mul on tekkinud ma eelistused.

on minu lemmikud.

Exquisa kitsejuust on üsna mõnusa maitsega ja enamiku ajast odavam kah, kui Philadelphia. Ilmselt sobiksid küpsetamiseks ka Farmi toorjuustud ja muudki, aga mulle meeldivad sellised soolakamad, mis pole eriti magusad (suurem osa Eesti sulajuuste on natuke magusama maiguga).

Kuna tegin seda kooki esimest korda, siis püüdsin ikka keskmisest tihedamini retsepti kiigata. Aga eks ma panin koostisosi ikka pooleldi tunde järgi. Võid sai umbes, toorjuustu panin tegelikult 200 g, sest tundus, et taigen vajab hädasti seda veel juurde (Hiljem, teistkordsel tegemisel retsepti silmitsedes tuli välja, et 200 g oligi korrektne kogus, hmmjaaa :D). Lisaks õuntele panin ka pirne ja just nii palju, kui oli vaja ära kulutada. Kuna Dagrise retseptist ei saa täpselt aru, kui suured õunad olema peavad, siis ma lähenesin asjale loominguliselt. Ehk siis panin 4-5 pisemat ja keskmist õuna ja kaks Conference pirni. Viimaseid oli Kaspar koju hunniku varunud ja kui need kohe järgmisel päeval plekiliseks-koledaks muutusid, siis leidis, et ilmselgelt polnud tegu kvaliteetkaubaga. Ma targu noogutasin kaasa ja otsustasin, et plekilised saab ka kuidagi ära kasutada. Ei hakanud pikalt seletama, et praegusel aastaajal veel ei seisa ei pirnid ega õunad toas eriti eduliselt.

Kook tuli lõpuks väga mõnusa maitsega. Ma pole eriline meisterküpsetaja. Liha ja igasuguseid soolaseid toite oskan puhtalt tunde järgi üsna hästi vaaritada. Aga mis puudutab kooke ja muud taolist, siis need kipuvad pooltel kordadel ikalduma -- kui tegu pole just küpsisetordiga, mille tegemises olen ka äss :). Seetõttu on seekordne õnnestumine eriliselt rõõmuvalmistav. Ma ei tea, kas kook oleks pidanud rohkem kerkima -- kahtlustan, et ehk natuke rohkem, kui täidist oleks vähem olnud. Ahjus hoidsin kooki ca 50 või 55 minutit kokku, arvan. Väga täpselt aega ei võtnud. Lihtsalt, rohke täidise tõttu võttis ebanätskesse seisu jõudmine natu rohkem aega. Sellised lood siis.

PSS-PSS! Avastasin, et panin esimesse kooki poole vähem küpsetuspulbrit, st 1 teelusikatäie. Esimesse? Jah, just nii -- leidsin, et õuna- ja pirniuputust tuleb veel vähendada ja tegin samal õhtul uue koogi, kahekordse koguse kah. Seekord panin küpsetuspulbri koguse enam-vähem õige ja oh kuis kerkis! Tagantjärgi ütleks, et minu maitsele vastab vähema küpsetuspulbriga ehk esimene koogikatsetus rohkem: vähema kerkimise tõttu vähem taignaosa, õunad-pirnid oma mahlakuses pääsesid ilusti domineerima.

Tagasi lapsepõlve -- noorte õpetamisest ja lapselikest lõbudest

2011-09-03T13:16:00.003+03:00

Pärsia kassi beebi, Sylvanian Families

See postitus on lastest ja lapselikest asjadest. Mõõkadest, rasketest "õppustest", uutest kogemustest ja energiast ning nostalgiast.

Lastega tegelemine on ühtlasi hirmutav ja lõbus, soodakstegev ja pilvedesse tõstev. Selline oli minu ja ilmselt teistegi töötoa juhendajate tunne pärast üht augustis toimunud lastelaagrit.

Hirmutav ja paanikasse ajav tundus see ennekõike just enne laagrit. Appiappi, kuidas ma tulen toime lastega vanuses 7-17? Kuidas leian nende kõigiga korraga ühise keele? Kas ma üldse meeldin neile? Kas suudan neid piisavalt köita ja neile huvitavalt õpetada? Sada muud sellist küsimust käis läbi mu pea. Olen nüüdseks andnud juba päris palju töötubasid täiskasvanutele, aga nii noori inimesi kõlapaela tegema õpetada oli mul esimene kord.

Kui aga kohale jõudsime, oli mul juba väga lõbus. Suur aitäh Andresele ja Imbile kutsumast! Andrese ja Imbi ehk Palupera Käsitöökoja muljeid laagrist lugege siit!

Lastekarja ohjeldamas, suunamas ja kaasa haaramas olid seal lisaks noorsootöötajatele ka kaitseliitlased (enamuses siis ilmselt noorkotkad ja kodutütred). Ja kogu Palupera ja Puka vallast ning Valgast pärit laste kamp järgis nende käske ja ideid nagu üks mees. Kõik, mis vähegi laagris toimus ja välja pakuti tundus lastele äärmiselt põnev ja lõbus. Ja eks see oli tahes tahtmata nakkav.

Kohale jõudsime sinna kusagil pool 9 hommikul, meile anti hommikuks makarone vorstiga ja kakaod ning näidati päevaplaani. Esimese matsuga vaatasime Susaga, et polegi ühtegi nõel- ja kõlatehnikahuvilist. Aga oh sa imet! Pärastlõunased töötoad olid paksult huvilisi täis! Ja mitte ainult pisikesi tüdrukuid. Oh ei! Ka nii 10-,11-,12-aastased noorsandid tundsid huvi kõlamustrite müsteeriumite vastu ja lasid end hea meelega puu külge siduda, et endale rombimustriga käepaela valmis kõlatada. Olime eelmisel päeval ette valmistanud 16 kõlakomplekti. Ja kuigi suurema osa ajast pidin kõlatehnikas lastega üksi mässama -- Susa ju pidi pusima huvilistele kõlatehnikat tutvustada -- ja mu selg oli lõpuks valus, pea käis ringi ja võhm oli üsna otsas, oli see siiski üks vägavägaväga lahe pikk pärastlõunane kõlamaraton. Oli lapsi, kes tabasid üsna ruttu ära, mida teha. Aga suuremas osas tuli ikka igaühega individuaalselt tegeleda, tal kätt hoida ja ette näidata, kui midagi valesti läks. Pai teha. Kinni siduda, lahti siduda. Harutada, muster õigeks seada ja üldse aidata.

Kui üks natuke suurem tüdruk ja kaks väga kannatlikku poissi kõrvale jätta, siis hämmastas mind kõige enam 7-aastane Signe. Tema kuulus vanusegruppi, mida poldud isegi ette registreeritud, liiga noor. Aga ta oli enne minu vööd imetlenud ja tuli pärast siis uudistama. Olles nii tunnikese uudistanud, tahtis temagi osa saada. Ja ta oli üks mu tublimaid õpilasi! Tabas hämmastavalt ruttu ära, mida ja kuidas teha. Ja kui ta mõnikord jättiski vahelikku täiesti kinni löömata, siis seletas seda sellega, et tahab mustrile vaheldust :D. Eks ma siis näitasin, kuidas õigesti ja ilusti mustrit vaheldada. Ta sai üsna pikalt toime ka ilma, et mina või Susa tal juures oleks istunud ja kätt oleksime hoidnud. Aga kas tema rahuldus käepaelaga? Oh ei! Signele oli ikka vööd vaja. Seletas mulle elutargalt, et ta üsna kõhn, et talle ei tohiks olla raske teha :)). Ja ta tegigi poole või üle poole sellest kitsast vööst ise ära. Teise poole tegin talle kiiresti ise. Signe vaatas ustavalt kõrval pealt, öeldes mulle, et professionaale peab ikka usaldama -- et küll ma talle ja just talle selle vöö ära ikka lõpetan. Veel märkis pisike Signe targalt, et kõlatehnikat tehes peab kannatlik olema, et neil, kes pole kannatlikud, pole siin midagi teha. Jah, väga nutikas tähelepanelik õpilane oli mul. Väga suur aitäh ja kallikalli!

Kahjuks polnud mul laagris kaasas fotokat. Ja kui ka oleks olnud, siis mahti pilti teha poleks seal küll olnud. Muudkui tuli ühe pisikese õpilase juures teise manu joosta. Seetõttu, kui seda postitust juhtub lugema keegi, kelle laps seal laagris endale kõlapaela tegi, siis palun olge nii head ja võtke minuga ühendust! Hea meelega näitaks, millega noored õpilased selle "õpetaja" käe all hakkama said.


Näide noorest boffermõõga kandjast (Mütofestilt)

Mulle tekkis seal laagris üsna mitu 7- või 8-aastast fänni. Suure populaarsuse kogusin juba hommikul, kui aitasin Kasparil ja Toivol boffer- ehk pehmikmõõga töötuba läbi viia. Ega ma varem ühtegi bofferrelva teinud olnud. Aga läksin uudistama, kuidas neil õpetamine läheb ja seal oli üks pisike Kalev, kes tundus mõõgategemisel abi vajavat. Kõigepealt pakkusin abi lihtsalt lõikamisel, teibi sikutamisel ja hoidmisel, pärast aga käisin Kaspari juures õpetust piilumas ja õpetasin Kalevilegi, mida edasi tuleb teha. Ühe piuksu järel tuli teine ja kolmas ja neljas ja viies ja kuues ja... Ilmselt relvastasin tolle hommiku jooksul umbes 10 või enam pisikest verejanulist poissi ja tüdrukut. Niipea, kui esimesed mõõgad töötoas valmisid, oli järsku terve laagritäis piukse, kes tahtsid endale KAAAA. Üks minu viimaseid õpilasi oli 7-aastane Sandra, kes teatas mulle, et talle mõõgad väga meeldivad, ta on endale alati mõõka tahtnud. Ja et ta läheb ja annab sellega poistele tappa, tüdrukutele ei anna, neid ta kaitseb. Kuigi minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tagus ta pärast ikka tüdrukuid ka ja võib-olla isegi kaitses mõnda eriti armsat poisiklutti :). Aga ega pead anda ei oska. Igatahes, Sandra tuli pärast ka minu juurde, kui suure tagumise peale mõõk natuke vatti oli saanud -- jah, ega ma ikka nii vastupidavate mõõkade tegemist ei osanud õpetada, nagu Kaspar (eks teinekord jälle oskan). Võttis mul usalduslikult käest kinni ja läksime otsisime teipi. Suure ja karvase Kaspari käest nii pisike tüdruk abi küsima ei julgenud minna -- seda enam, et see karvane mehekolakas oli just teinud lastele väga efektse pärisrelvade demo, tõmmates Toivol kirvega jalad alt ja lüües relva läbi tema kilbi. Mina aga, teatati juba hommikul, olen väga nunnu naine. Eks ma siis jagasin neid tüdrukute asju paremini. Ja pisipisikeste poiste omasid ka. Oskasin paremini kätt hoida ja poputasin ka omajagu neid armsaid usaldavate silmadega otsa vaatavaid mõõku ihaldavaid tegelasi. Suurem huvi kõlatehnika vastu tekkis ka seal pehmikmõõkade kohal vennastudes ja õestudes. Ja seal ma kuulsingi natuke vanematelt poisipõnnidelt, et nemad on end juba sinna töötuppa kirja pannud ja ootavad suure põnevusega. Kui teatasin, et seal seotakse ka puu külge kinni, siis läksid osadel lastel silmad põnevusest särama, teised aga leidsid, et nemad küll nii karmi töötuba ei taha, küll aga tulevad osalejaid vaatama ja kiusama. Suurt kiusamist ma muidugi hiljem ei näinud, suurt huvi aga küll.

* * *

Sylvanian Families lastetuba

Nii umbes nädal või paar tagasi läksin ma oma sõbranna tütrele sünnipäevakingitust otsima. Tirts oli just saanud 4-aastaseks ja nukke-raamatuid olevat niigi küll. Peale minevat igasugused lisavidinad -- nukunõud, nukumasinad ja muu lahe kraam. Nii ma siis läksingi Tartu Kaubamajja, jahtiv pilk silmis.

Ühelt poolt muutub kingituste otsimine seda kergemaks, mida mõistlikumasse vanusesse laps jõuab. Aga Kaubamaja osas ei jäänud mulle silma midagi eriti ahvatlevat (tõlge: mida oleks ise ihaldanud, kui oleksin 4-aastane iseteadlik preilna).Samal korrusel on aga veel kaks lastepoodi, tuli mulle meeldi. Tuli välja, et mõlemad mulle teadaolevad poed aga beebikaupa täis. Kuhu siis, küsisin nõutult. Chicco väga abivalmis teenindaja näitas Knopka poe suunas -- selle kõrval asuvat XS Mänguasjad, kus on lademetes suurematele preilnadele ja poistele sobivat kraami. Ja oh mis kraami seal oli! Kõik tavalisemad mänguasjad muutusid olematuks, kui sattusin Sylvanian Families pisielukate ja nende mööbli, vidinate ja muu eluks tarviliku riiuli ette. Tahan, tahan, tahan kaaa! Tahan endale ka! Kogu lapsepõlv, kõik toonased soovid ja ihalused tulid prauhti tagasi ja nii see Eloke istus seal riiuli ees nii pool tundi ja üritas valida. Saate aru, valida! Ja valik oli kuradima raske! Lõpuks sai valik tehtud ja pisike Kirke sai õnnelikuks kassimamma ja kassibeebi, hälli ja lutipudeli ja muude vidinate omanikuks. Väga õnnelikuks. Naistevärk, teate :).

Või siis ka ei tea...

Aga lubage ma siis valgustan teid:

Külgkorviga mootorratas, mil on lahtikäiv pagas ka!

Nuku-tualettruum -- poti, kraanikausi ja muude vajalike asjadega

Kiisumamma külmkapp

Telefon, saate aru, telefon!

Imearmas elutoamööbel, tahaks endalegi, pärissuuruses :)

Koolijüts nukujalgrattaga

Jalgrattas emmedele

Väga lahe retro lapsevanker

Veelgi lahedam retro automobiil ja haagiselamu

Lambabeebi ehk uteke ja tema sõbrad

Muinasilu ja kätetöö -- hirvpõtradega vöökott ja muud põnevat

2011-08-04T23:10:00.009+03:00

Elo täies muinasilus (Kaspari pilt)

Ma pole siin ammu-ammu kirjutanud enam enda käsitöistest tegemistest. Ikka kas see töötuba siin või teine seal. Tuleb tunnistada, et ega teiste õpetamise ja muu töötubadega seonduva korralduse + töö, töö ja veelkord töö kõrvalt palju ei jõuagi. Aga natukene siiski...

Vöö, nagu näete, on see möödundsuvine. Kõladega kudumine, selle ülesseadmine on üsna aeganõudev töö. Ja kuigi ma ikka mõned uued asjad olen üles pannud, on need sellised pikemad teen-edasi-kui-isu-on projektid. Peas on ka palju projekte ja eks kusagilt otsast peaks muidugi lõngahunnikut hävitama hakkama. Nii enda, kui ka teiste heaks.

Vaipseelik on Leedu punasest villasest, äärde tegin Jõgeva valge kitsevillase lõngaga pisikese tikandi. Ei, see viimane lisandus pole ühegi leiu järgi tehtud. Tahtsin lihtsalt natuke tikkimist harjutada, teha seda veidi ruunimaiguselt (M-kujuline ruun on futharkis E ja eks see siksakk natuke selline tuli)-- kunagi ehk tuleb sinna ka pael serva, aga praegu las olla selline lihtne kaunistus.

Minu vaipseeliku äär

Vööl ripub mul siis Egge nuga (aitäh endiselt!) ja kohe selle kõrval mu enda tehtud kott. See on minu teine nahast pauna õmblemise katsetus ja esimene musteri voolimise ja vajutamise katse. Jäin tulemusega üsna hästi rahule.

Natuke lähem vaade. Kaelas Kaspari kingitud ja tehtud kiviga ripats ning minu enda kokku pandud kee -- hõbedast ristripats Ivani tehtud, helmed ostetud Laura Šmideberga käest. Kõrvas Kaspari tehtud urnessi stiilis kõrvarõngad -- neid saab igaüks talt vabalt osta-tellida, andke soovist kas või mulle teada.

Toon allpool veel mõned pildid oma kahest esimest kotist, aga kõigepealt tahan natuke eputada meeste vöökotiga, mille tegin Kasparile sünnipäevaks:

Kasparile tehtud hirvpõtradega meeste vöökott

Tahtsin teha midagi erilist ja vajalikku ning selleks rääkisingi juba aegsasti Eggele ideest. Egge oli varmas aitama, aga ma tahtsin koti suuremas osas ISE valmis teha. Ja tegingi, kui välja arvata värvimine ja see paganama auk, millest rihma-aas läbi käib. Selle auguga juhtus nii, et ega skalpell ja mina pole ikka sõbrad. Vääratas teine kogemata mu käes ja tekkis selline sisselõige, et pidin seda pärast liimima. Hirmust, et varsti on kotist vaid ribalad järel, kannatasin ma järgmise päevani ja lasin teise poole august Eggel lõigata.

Üldiselt olen tulemusega keskmiselt rahul. Jah, paksu naha õmblemine ja sellele mustri tegemine on hoopis midagi muud, kui õhukese nahaga "mängimine". Hoopis tõsisem ja higilevõtvam töö. Jah, ma kindlasti tulevikus planeeriks isegi mustridetailid juba joonisele-kalkale, sest näha ja karta on, et muidu tuleb parajalt palju kustutamist. Teised ehk seda ei näe, aga mina kutsun seda kotti naljatamisi stressis hirvpõdraks. Selline privaatnali seoses silmapiirkonna musterdamisäpardusega -- ehk sellega, et vaatasin, et muster monotoonne ja silmad kaovad ära, proovisin muuta, ei meeldinud, kustutasin voolipulgaga, tegin sellega veel hullemaks, proovisin päästa ja... Kuna algusest peale oli plaan kott ära värvida, siis ei saanud see äpardus nii saatuslikuks. Korralik õppetund oli aga küll. Suursuur tänu Eggele kannatliku telefoni teel ja silmast silma juhendamise eest!

Võimalus piiluda veidi "hirvpõdra" koti sisemusse

Minu esimene musterdatud kott, tehtud kevadel 2011 enne Lätti minekut. Koti küljes rippumas näete ristikest, mis on minu ainuke vahanikerdamiskatsetus -- st nikerdasin vahast välja ning Vanakaru ja Kaspar valasid selle pronksi.

Oma esimese musterdatud koti tegin kiiruga enne Lätti minekut, sest tahtsin enda esimest suurt paunakest Kasparile laenata, ajutiselt. Tundub, et pean nüüd peagi endale samuti korralikuma uue koti tegema, sest ka mu esimese musterdamata nahast kotikese omastas Kaspar täielikult ära. Ta tundub arvavat, et see on ideaalne Lewise berserkite, ratsude ja kuninga transportimiseks. Ja kujutage ette, mahubki kogu praegune tablutikomplekt sinna sisse ära!

Minu esimene nahast kotike, nahasäästlikum, kiiludega variant. Hetkel siis pigem Kaspari ja tema muistsete malendite omanduses.

Lisan allapoole veel mõned pildid esemetest, mille eelmise sügise-talve jooksul valmis nikerdanud: valge Skjoldehamni kapuuts, villane särk, üks näide nõelsokkidest.

Mina talveriietes 2011. aasta talvelaagris (foto Liis Karlson)

Minu valge Skjoldehamni ehk kuueruudu kapuuts eestvaates

Kapuuts kõrvaltvaates

Kapuuts tagantvaates, et oleks paremini aimu, kuis see tehtud on.

Nõelsokid Unkasele

Sokke nõelusin talve jooksul teisigi, aga pole olnud mahti pilti teha. Ühe paari on Kaspar juba nii ära

trööbanud, et pole mõtet pildistada. Eks neid pilte tule veel küll ja küll tulevikus. Praeguseks aga selline väike ülevaade minu käsitöistest katsetustest.

Muinaskursus ja muud töötoad, 2011. aasta talv-kevad

2011-07-31T02:56:00.001+03:00


Osake Kose muinaskäsitöö kursuse korraldajate tiimist, üleval (vasakult): juhendajatepoolne korraldaja ja üks juhendajatest Elo Kuuste, osav metalli-, naha- ja tekstiilikunstnik Egge Edussaar, Kose kunstikooli poolne korraldaja Tiia Rodi. Alt vasakult: sepp ja ehtekunstnik Vanakaru ehk Meelis Säre ning tema poeg, sepp ja ehtekunstnik Kaarel-Kaspar Säre.

Ma olen viimase poole aasta jooksul oma mõtteis mitmeid ja mitmeid sissekandeid, ülevaateid, lõbusaid seikasid, ülevoolavaid positiivseid emotsioone ja jõuduandvaid kohtumisi-elamusi siia blogisse kirja pannud. Aga ikka ja aina mõttes. Nii ongi töötubadest siia jõudnud peamiselt kuulutused. Mõnest üksikust aga isegi mitte kuulutust, sest need on täitunud juba ustavate huvilistega ja suurem reklaam on seega olnud tarbetu.

Üks neid asju, millest kirjutada polnud vaja, aga millest kokkuvõtet haun juba juunist saati, on muinaskäsitööd käsitlev kursus, mille korraldajateks olime koos Tiia Rodiga. Kursus tegi läbilõike erinevatest muinaskäsitöö vormidest. Nagu juba Tartu töötubade puhul kavaks, erinevad inimesed võtsid erinevate töötubade juhendamise puhul peajuhendaja rolli, teised aitasid. Mina võtsin selle rolli ainult nõeltehnika puhul, muidu tegelesin muude korralduslike ja paberimajandust puudutavate asjadega. Kokkuvõttes oli see vägaväga positiivne, induandev ja õpetav kogemus! Õpetas mingil määral, kuidas suuremat projekti läbi viia. Aga samas, väiksemal tasandil andis juurde ka uusi õpetamiskogemusi, uusi nippe, kuidas üht või teist õpetada. See on üks asi, mis mulle töötubade läbiviimise juures tohutult meeldib -- et see on kahesuunaline liiklus, et ka juhendaja õpib ja areneb sealjuures. Positiivse tundelaksu saavad sealjuures muidugi mõlemad.

Käesolevaga tahan aga tänada järgmisi inimesi seoses nii Kose projekti kui muude töötubadega:
1) Ivika Karlsonit, kes on võtnud enda kanda kõlatehnika, õmblemise ja pastelde töötoad ning abistanud nõeltehnikas ja olnud muidu igati toetavaks ja inspireerivaks jõuks,
2) Susanna Mändi, kes on aidanud läbi viia kõlatehnika, nõeltehnika ja õmblemise töötubasid ning kes talvel Tartus aitas korraldada sõle töötuba, st aidanud mind usinasti korraldamises ja sellega mulle jõudu juurde andnud,
3) Kaarel-Kaspar Säret, kes oli Kose projekti ajal ustavalt meie kutsariks, kes on aidanud läbi viia sõlemeisterdamise ja vahanikerdamise töötubasid ning olnud mulle toeks ja inspiratsiooniks,
4) Egge Edussaar-Harakut, kes on olnud abistav käsi nii nõeltehnikas, metallitöös kui ka pastelde meisterdamises ning olnud peajuhendaja vöökoti töötoas, ka temaga rääkides olen alati jõudu ja indu juurde saanud,
5) Vanakaru, kes on olnud suur abistav jõud sõle meisterdamise ja vahanikerdamise töötubades.

Samuti tahan ma tänada kõik Kose kursusel ja Tartu töötubades osalenuid! Tartlastega kohtume kindlasti sügisest alates veel! Loodan, et nad seega ei pahanda, kui peamine pildimaterjal ja kiitustelaviin on siinses postituses pühendatud just tublidele Kose kursuslastele, kes suure entusiasmiga ahmisid endasse uusi teadmisi ja oskusi ning olid sealjuures hämmastavalt osavad.

Üks neid osavnäppe oli Marju Avald, kes on usin isetegija. Tema on selle poolest iseäranis usin, et tema jäädvustas oma saavutusi ning kirjutas neist ka oma blogis. Toon pildid ja lingid allpool.

Marju oma emaga, kes tuli ka sõle töötuppa nikerdama. Nende saak -- kolm sõlge!

Mina (Elo) Marjule tunnistust kätte andmas, Egge meid õnnistamas

Marju tunnistusega minu ja Egge keskel

Nõelkindad, mida Marju alustas meie töötoas

Poolikud nõelkindad, Marju, loe tegemise ja muljete kohta Marju blogist

Marju ülevaatlik pildimontaaž sõletegemisest. Loe blogipostitust!

Marju tehtud "jooksev koer", mina siis juhendasin-abistasin :). Lugege aga sellest vägiteost Marju enda mätta otsast!

Pastlad, mille Marju tegi Ivika ja Egge juhendusel. Lugege blogi!

Toon järgnevalt ära veel mõned pildid Kose projekti viimasest töötoast, kus Vanakaru, Kaspar ja Egge õpetasid inimestele sõle tegemist. Mina käisin ringi, ajasin söögiasju ja muidu tüütuid korraldusasju. Kui aega enne töötuba üle jäi, siis armastasime Kaspariga üksteist pehmikmõõkadega tümitades. Töötoas aga võtsin endale märtri rolli ehk hoidsin punslit, kuis pisikesed tüdrukud selle pihta tagusid. Kusjuures, kipsis käega tüdruk lõi palju kindlamini ja ma niiväga oma sõrmede elu pärast temaga ei kartnudki! Ilusad sõled said kõigil. Kui tööle tagasi jõuan, siis laen siia postitusse mõned pildid lisaks.

Kallistan Kose Kunstikooli õpetaja ja kursuse korraldaja Tiiaga, kellega olime läinud poole aasta jooksul nagu sukk ja saabas olnud. Kaspar üritab meid tekiga lahutada.

Tiia ja mina (Elo). Minu veider ilme on ilmselt seetõttu, et keegi üritab jälle mingit tekikrutskit või muud.

Emilly tuli vist küsima, kas sõlenõela tuleks veel keerata. Tuli küll. Nii palju tark ikka juba olin!

Mina koos Emilly ja ta tütrega, mõlemad usinad sõlemeisterdajad

Ly vaatab muigvel näoga, mis uhke jutt tunnistusel kirjas

Ly tunnistusega

Marika demostreerib uhkelt oma tunnistust

Mariliis -- jõudis esimesena valmis ja sai esimesena ka tunnistuse, kohe pärast sööki suisa

Mina Ruthi õnnitlemas, Ly taustal nikerdamas

Ruth vastvalminud sõlega


Ruth ekstaasis tunnistuse üle

* * *

Lõpetuseks toon ära ka mõned Tartu töötubades valminud esemed. Ja tahan veelkord tänada kõiki, kellega oleme läinud poolaasta jooksul töötubades kokku puutunud! Olgu tegu Kose, Tartu või Urvastega. Nii südantkosutav on lugeda taolisi sõnu: "See-eest aga palju tänu Teie poolt korraldatud kõlavöö töötoa ja meeldiva,asjatundliku ja kaannnnatliku juhendamise eest!" või "Tere, tahaksime veel kord tänada häid õpetajaid ja meistreid. Päikest. Eva ja Eve :)". Suursuur aitähh kõigile ja kohtumiseni!

Ilona Aimi valmistatud kuue-ruudu ehk Skjoldehamni kapuuts

Margit Keemani tehtud kõlavöö -- valmis igasuguste sekkuvate jõudude kiuste ;)

Margiti kõlavöö ilma kiisuta

Vahanikerdamise ehk muinasehte meisterdamise töötuba

2011-06-09T21:28:00.004+03:00

Kaarel-Kaspari kassikõrvarõnga toorikud

Tule ja vooli skalpelliga endale vahast meelepärane ripats, kõrvarõngas, kujuke või muu vidin ning see valatakse sulle hiljem ära! Tulemus -- särav messingist ese.

17. juunil ehk järgmisel reedel kl 18 teevad Vanakaru ja tema poeg Kaarel-Kaspar Kastani 38 ruumides vahanikerdamise töötoa. Seekord on osalejatel võimalus nikedada endale jõukohane ja meelepärane eseme toorik. Töötuba toetab juhendustasuga Noore-Eesti Loomekeskus, mis sai selliste ettevõtmiste korraldamiseks raha Tartu linnalt.

Kestus: 3-4 tundi
Materjalitasu: 10 eurot
Juhendajad: Vanakaru ja Kaarel-Kaspar
Osalejate arv: 15 inimest (annan siin teada, kui töötuba täitunud)

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile tarbatut88toad@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Elo Kuustele telefonil 551 8048.

****
Kaasa pole vaja võtta midagi peale eseme kavandi. Inspiratsiooniks soovitan vaadata näiteks Kaspari valmistatud vidinaid. Aga võib ka uurida lihtsalt Google'ist või mujalt, mida viikingiajal kanti ja valmistati VÕI tulla välja uudse tänapäevase ideega.

Kaarel-Kaspari Urnesi stiilis ripatsi toorikud


Väike valik Kaarel-Kaspari meisterdatud toorikuid

Lätiskäik ehk Wendene/Araiši festival

2011-05-24T15:06:00.008+03:00

Käisime eelmisel nädalavahetusel Lätis muineerimas. Festival oli omaette kurioosum, seda ilmselt selle tõttu, et korraldajatele loobitakse järjest enam kaikaid kodarasse.

Sinnasõit läks meil üldiselt libedalt, piiriületusel jäi loodus üsna samaks, ainult teed muutusid palju auklikumaks ja kitsamaks. Väike viperus juhtus ees sõitva käruga, mis vales suunas sõitis. Me nimelt ei suutnud seal autos sõitjatele kohe helistada -- sunnik tahtis suunakoodi ja mu telefon oli Läti Tele2-st lolliks läinud. Aga tulede vilgutamine toimis ka.

Õppetund nr 1: Lisage kõigile Eesti numbritele ette +372, teil on kohe lihtsam elu, kui üle piiri sattute.

Õppetund  nr 2: Hankige endale mingi selline telefon, mis ei kaota piiriületusel  poolt oma funktsionaalsusest. Minu Nokial läksid igatahes menüüni viivad  klahvid sassi ja mõned klahvid hakkasid hoopis muud tegema. Ja kõige  häirivam -- lukustuskombinatsioon ega automaatlukk enam ei töötanud eilseni, mil aku tagant ära võtsin ja tagasi panin.

Araiši laager ehk meie ööbimiskoht oli suhteliselt pärapõrgus, st keset mingit heinamaad, kuhu väga autoga ligi ei pääsenud. Kaspar, va julge, sõitis siiski poolele maale ja teised autod, sh Lonkavate Huntide renditud plastmass-buss tema järel. See viimane oli viga, sest ega see heinamaa nii ohutu maa polnud, kui pealtnäha paistis. Meie masin pääses õnneks terve nahaga.

Ühesõnaga, reede õhtul oli küll kerge ehmatus, et kuhu me sattunud oleme. Panime neljakesi valge muinastelgi püsti ja olime pärast telgi püstipanekut ja muud rahmeldamist-aitamist nii väsind, et ei hakanud oma tänapäevast privaattelki panemagi. Otsustasime, et kui esimesel ööl muinastelgis liiga palju sääski pole, siis jäämegi sinna. Läti sääsed olid küll tigedad, aga Eesti murdjasääskedega ei anna neid võrreldagi. OFF ja nelgiõli hoidsid neid väljas edukalt eemal ja ka telgis ei kiusanud nad meid eriti, kuna üritasime telki korralikult kinni nöörituna hoida. Oma lõket me ei hakanudki tegema, sest meid oli esialgu ainult neli ja otse meie kõrval olid hundid, kellega siis lõkkekohta, toitu ja möla jagasime.

Õppetund nr 3: Nelgiõli toimib sääsepeletajana küll, kui enda paljad kohad ja riided korralikult lõhnama õlitada, siis käivad teised ainult uurimas, kirtsutavad lonti ja lendavad kõlbulikematele jahimaadele.

Karu käis esimesel ööl ära ka "vetsuaugus". Nimelt, osalejate tarbeks oli kuhugi paari-kolme võsa taha kaevatud tõeliselt pirakas auk maasse (Karu jutu järgi piisavalt suur, et mõni nääpsukesem tütarlaps sinna sisse sajaks). Kahele poole seda auku oli pandud lauad ja kogu värgendus ümbritsetud linase sirmiga. Karu tuli tagasi kergelt raputatuna ja kirudes. Ta vaeseke oli üks esimesi selle väärika leiutise testijaid ja astus muidugi kohe laua otsa peale, mis talle seepeale rõõmsalt vastu vahtimist tahtis virutada. Egas siis saa ometi naelu raisata ja laudu kinni lüüa!
Ise külastasin imeasutust järgmine päev päevavalges, pisemaid hädasid käisin rahuldamas lähikonna põõsastes, mida väga lähedalt telgile siiski polnud -- nii et õhtusemal ajal, mil rohi märjaks tõmbus, vaatasin sageli mõtlikult oma muinassaapais jalgu ja juurdlesin, et kas häda on seda väärt, et jalad jälle märjaks saaksid...

Teisel päeval ärkasime kusagil 8 paiku, et Cesisesse minna. Laupäevane tegevus toimus nimelt Cesise lossiõuel. Enne minekut helistasin veel kiiresti Susale ja palusin tuua kaasa rohkesti joogivett. Seda seal nimelt polnud. Aga üsna kergesti lahendatav probleem.

Kuigi enamik lasi end Cesisesse viia bussiga, otsustasime meie neljakesi, et lähme oma autoga -- müügikola oli lihtsalt nii palju ja tahtsime autonoomsust ka. Cesises suutsime esimesena hõivata koha osalejatele mõeldud "parklas", mis asus mingis vanas garaažihoovis. Kui olime ära parkinud, tuli hoovi kamp kõrvarõngastega noori mehi, kes jäid me autot silmitsema. Lõõpisime nendega natuke teemal, et kas nemad tahtsid meie kohale parkida, kui hoovi sisenes üks karvasem tegelane, kellega Karu joviaalselt tervitas ja lõõpimist jätkas. Pärast neid karme mehi punastes sukkpükstes ringi vudimas näha oli üsna koomiline.
Natukese ekslemise järel jõudsime ka lossihoovi, kus nägin vanu tuttavaid:
helmemüüjat Laurat ja poolakaid Michalit, Karinat ja Dariuszi ansamblist Tryzna: http://www.tryzna.org/. Viimastega kohtumine oli mul iseäranis rõõmus, sest Michal peab mind üle-eelmisest Mütofestist saati oma elupäästjaks ja mulle ka see rõõmus kamp väga meeldib.

Ansambel Tryzna

Dariusz Džaman

Karina Nowak

Michal Matynia

Vanakaru Cesise lossiõues külitades daamidele kaupa pakkumas

Helmemeister Laura Smideberga

Panime lossiõue oma sõbad ja tavaari maha ning uudistasime ringi. Mingil hetkel jõudis kohale ka ülejäänud tarbatlaste seltskond.

Külastasime Karu suure sõbra, sepa Daumantsi sepikoda, imetlesime seal olevaid leidusid, nende koopiaid ja uhkeid raamatuid. Daumantsi ja tema sepikoja kohta saate lähemalt teada seda videot vaadates, see nii umbes 4-5 aastat tagasi: http://vimeo.com/11833370

Käisime moodsas wc-s, kust sai isegi joodavat vett. Kaspar ja Eedu mängisid Lewise berserki, ratsu ja kuninga koopiatega tablutti ja mina vahel aitasin neid kauplemises, vahel kooserdasin ringi. Ostsin mingeid veidras suhkru ja vürtside kattes jõhvikaid, proovisin isegi seda lürri, mida seal supi pähe pakuti, varustasin näljased mehed ühe suure rosinaleivaga ja ostsin emale kingiks mesilasvahast mõmmi-küünla. Turniiri magasime suures osas maha, aga hilisemat sillavõitlust vaatasime küll ja nägime, kuis Lennart korraldaja Andrisega kaunilt "tantsis".

Õhtul pidi Araiši laagris olema pidusöök. See aga venis ja venis. Ja meie ja Huntide ühislaagris läks olemine järjes lõbusamaks. Liitusid ju meiega ka Tryzna tegelased ja Vilius. Sõime meie vorstikestest ja leivast kõhu pungil täis, jõime Zeegu firmajooki ja muid imejooke (Poola mõduliköör). Ja Tryzna omad tõid meile ka lisaks ühe enda pingi ja mingi purgiguljašši. Ja siis nad jämmisid Viliusega koos! Käisime vahepeal Kaspariga kõrvalplatsil luurel, et kuis seal pidusöögi korraldamine edeneb. Lõket alles tehti, söögist polnud haisugi, seega me arvasime, et toredam pidu ikka meie laagris. Paar tundi hiljem sai keegi kusagilt teada, et pidusöök käimas ja mingit toitu pakutakse. Läksime meiegi nõud näpus ja saime mingit pipraputru. Liha oli meie sinnajõudmise ajaks juba ära söödud. Kuna maa oli märg ja istumispalke-pinke väga polnud ja lõke oli ka alles niru, taandusime pudruga koos tagasi enda laagrisse. Olime saanud seal veel tunni-paar lõbutseda, kui meid tuldi pidusöögiseltskonnaga liituma kutsuma. Eks toredam oleks muidugi olnud kogu selle muinaslaagri seltskonnaga koos pidutseda, lihtsalt, õnnetuseks asi venis ja maikuu ilm pole ka päris see, mis juunis-juulis. Meie Kaspariga läksime magama, sest lihtsalt enam ei jaksanud üleval olla, aga suurem osa lõkke ääres olnud rahvast läks ikka pidusöögile. Osa rahvast magas aga juba enne...

Järgmine päev oli selline vägaväga palav ja päikeseline, kuigi öösel oli isegi öökülma olnud. Magada sai kaua-kaua. Kui varahommikul korra pissil käisin, siis pidin peaaegu istuli kukkuma -- avastasin, et üle öö on tekkinud mingid hallid putkad. Need küll veeti hiljem lahingu toimumispaika, st meist üle jõe, aga enne seda said nii mõnedki muinaslased tänapäeva hüvesid nautida.

Olime ilmselt suurest palavusest rabanduse saanud, sest otsustasime sel hommikul Tuu-Tuuga, et ühineme huntidega ja proovime seekord ära ka selle järve, milles hundid juba eelmine päev suplesid. Kui järve manu jõudsime, avanes meile ülikoomiline vaatepilt. Näoga kalda poole reiteni vees seisis üks mees ja hoidis meeleheitlikult kahe käega oma meheau peos. Kaldal riietusid-istusid ka ta sõbrad, kellest üks oli ürituse peakorraldaja Andris, ja lõõpisid, et olgu ta ometi mees ja pistku ükskord oma riist järve. Kui vaene tüüp seda lõpuks tegi, järgnes räme karjatus. Sprott või Hulkur kommenteeris, et sedasi üks õige mees ujuma lähebki -- aeglaselt ja piinarikkalt. Kui ükskord ise järve sain, siis sain muidugi aru, miks selline karjatus. Ikka üsna südant jäätavalt külm oli see esimene suplus. Aga sellele vaatamata liitusime Tuu-Tuu, Lemmu ja Susaga ka hilisema, õhtupoolse ujumaskäiguga. Siis polnudki enam nii hull ja jahutamine kulus vägagi ära. Kaamerasse meid ei võetud, järve äärde oma võtteid üle vaatama tulnud kaameramehed haihtusid paljaid muinaseestlasi nähes üsna kiiresti.

Pühapäeva päeval toimus ka "linnuse" ründamine, kus huntide Alari oma jala rängalt välja väänas. Ja mingi laat oli ka teisel pool järve. Mul, Kasparil, Eedul ja Kadril jäi see siiski nägemata, sest valvasime vabatahtlikult laagrit ja mängisime, ee, Scrabble'it *punastab piinlikkusest*. Laadast oli natuke kahju, aga pea käis päikesest nii ringi, et ei tahtnud seda pikka retke ette võtta. Eks oli juba kulutatud neid latte natuke ka...

Ärasõit läks meil natuke libedamalt, sest Austvegri omad oma džiibiga ning mõned teised uljad hilisemad saabujad olid raja laagrisse sisse sõitnud. Kaspar julges seetõttu ka oma Skodaga päris laagrisse välja sõita ja meil ei tulnudki kogu oma kola pikalt-pikalt tassida.

Üldiselt oli väsitav, kuid tore elamus. Olen lõppkokkuvõttes rahul, et Lätti läksin, sest korralduslikke veidrusi on igal üritusel ja eks saab neidki võtta huumoriga, nagu auklikke Läti teidki.

Pean nüüd hakkama flöödimängu õppima! Nimelt selline asjapuu kingiti mulle, ei saa jätta teist riiulile tolmu koguma...

Haldjad ja sigidikud ja eksinud lillkapsas

2011-04-04T00:37:00.004+03:00

Kõik Sõrmuste Isanda ja üldiselt Tolkieni fännid rõemutsege -- äsja ehk möödunud laupäeval käisime Teatri Kodu ülakorrusel Keskmaa haldjate ja mõnede väärikate ulmikute seltsis filme kaemas. Ja me ei kahetse!

Ootamatult lahedaid üritusi toimub vahepeal ja ma ei tea, kas see on juhus, aga juba teist korda juhtusime Kaspariga just SINNA majja ja saime mõnusa elamuse osaliseks. Ma olin nendest fännide tehtud kummardusfilmidest nii kaasa haaratud, et suutsin peaaegu lillkapsast Kaspari kohvitassis solgutada. Mõistetamatul kombel ei asunud dipikaste enam endises kohas, vaid oli emigreerunud Die nina ette. Viimane muidugi pani minu apsakat tähele ja vappus tagasihoitud naeruluksatusest ja ilmselt ka teatud imetlusest minu originaalsuse suhtes.

Aga mis filmid need siis sellised olid?

Esimene oli Born of Hope ehk Lootusest sündinud või Lootuselaps. Oleks tegu olnud orkiga, oleks kindlasti kohane tõlkida pealkiri maakeelde kui Lootusesigidik, aga õnneks või õnnetuseks räägib film Aragorni sünnini viinud sündmustest ja tema mudilasaastatest. Ehk siis see on lugu Aragorni isast ja emast. Pärast filmi leiti häälekalt, et nemad oleksid küll Arathorni asemel teise tšiki valinud, ühe tumedajuukselise kõrgeleveli reindžeri. Aga üht-koma teist sai palju selgemaks, kui Inwe avaldas, et Aragorni suurt armastust mängiv tibi on ühtlasi filmi režissöör. Ärge nüüd laske kogu sellest klatšist end häirida ja uudistage sellegipoolest nii filmi lehekülge kui ka treilerit:

Teine film oli Hunt for Gollum ehk Jaht Gollumile. See oli samuti Inglise taaskehastajate tehtud ja samuti üsna heal tasemel äkšionikas. Kotis kandmise stseenid olid võrratud! Lugu räägib sellest, kuidas juba meheks sirgunud Aragorn vahetult enne Sõrmuse Sõda Gandalfi soovil Gollumit jahtis. Lühem, aga hää vaatamine. Kuigi eks itsitamisväärset leiab mõlemas filmis ja seda sugugi mitte ainult lõputiitrite juures, kus näidatakse n-ö lavatagust tegevust ehk tantsu vihtuvaid orke. Treiler:

Mõlemad filmid peaksid nende kodulehekülgedelt leitavad ja vaadatavad olema. Edukat uudistamist! Ja suursuur aitäh Inwele, Hannelorele ja teistele Keskmaa ordu haldjatele, kellega oli vägaväga tore suti lähemalt tutvuda ja koos aega veeta!

Minge näitusele Kukruse kaunitari kaema!

2011-03-30T09:26:00.004+03:00

1. aprillil, reedel kell neli avatakse Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi Morgensteini saalis (Lossi 25) näitus "Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed: Eesti rikkalikeim kalmistu muinas- ja keskaja piirilt", mille kuraatoriteks on Mari Lõhmus ja Tõnno Jonuks.

Näituse sisu kohta täpsemalt saate lugeda siit: http://pr.pohjarannik.ee/2011/03/27/leiud-teetoode-kaigus-avastatud-800aastaselt-kukruse-kalmistult-jouavad-naitusele/

Osa tarbatlasi läheb samuti kohale, aga muuseumitöötajate sõnul on oodatud kogu linnarahvas. Tulge ka või kasutage kuni 30. oktoobrini võimalust seda uudistamas käia!

Näitusega kaasnevad loengud
Aprill – Martin Malve (osteoloog/arheoloog) – Osteoloogilise analüüsi võimalused
Mai – Liis Livin (arheoloog) – Arheoloogia eetika ja inimjäänused
September – Ivar Leimus (numismaatik) – Müntidest muinasaja lõpul
Oktoober – Tõnno Jonuks (arheoloog) – Usundist muinasajal

Täpsemat infot saab näiteks sõbralikelt muuseumitöötajatelt: www.ut.ee/ajaloomuuseum

Alates 13. aprillist korraldab Tartu Ülikooli ajaloo muuseum ka haridusprogramme Peidetud aarded ja Surnud kõnelevad, mis on laienduseks arheoloogianäitusele „Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed: Eesti rikkalikem kalmistu muinas- ja keskaja piirilt“. Haridusprogrammid avavad 11.-12. sajandil Eestimaal elanud inimese elu, olles täienduseks ajalootundides õpitavale materjalile.

Peidetud aarded
Sihtgrupp: põhikooli nooremad klassid
Ajaline kestvus: 50-60 minutit
Muuseumitunnis saadakse teada, mis on arheoloogia, miks ja kuidas korraldatakse arheoloogilisi kaevamisi ja milles seisneb arheoloogi töö. Õpilased saavad ise kehastuda arheoloogideks ning kaevata välja liivakasti maetud skelett koos hauapanustega. Leidudele tuginedes joonistatakse paberile oma „Kukruse kaunitar“.

Surnud kõnelevad
Sihtgrupp: põhikooli vanemad klassid, gümnaasium
Ajaline kestvus: 50-60 minutit
Muuseumitund annab vastuseid küsimustele – millega tegeleb arheoloog, miks korraldatakse arheoloogilisi kaevamisi, mida tehakse leidudega, milliseid uurimismeetodeid tänapäeval kasutatakse, kuidas tuleks käituda muistise leidmise korral ja palju muud, millele leiab vastuseid näitusel. Osalejad saavad ise kehastuda arheoloogideks ning kaevata välja liivakasti maetud skeleti koos hauapanustega ning seejärel täita kaevamiste dokumenteerimislehed.

Programmide tellimine aadressil ajaloomuuseum@ut.ee või telefon 7375 677.

Vaese Björni saaga

2011-03-28T22:56:00.003+03:00

Olen olnud andestamatult hädine blogija viimasel ajal. Proovin seda viga parandada. Aga alustuseks teile üks väga-väga kurbnaljakas multikas kaemiseks:

Nii juhtub, kui kokku juhtuvad paganlus ja kristlus, hehhhhh. Vaene, vaene mees, ütlen ma!:)))

Hoburaudsõle kaunistamise töötuba

2011-01-18T10:19:00.002+02:00

Susa ehk Susanna Mänd oli kohe nädala alguses väga usin, rääkis läbi Vanakaruga ja võttis järgmise töötoa korraldamise enda peale. Suur pai talle selle eest!

NB! Töötuba on osalejatega täitunud. Huvist võite siiski märku anda, teavitame teid, kui tulevikus samasuguse töötoa teeme (või mõne muu, mis teid huvitaks).

9. veebruaril ehk veeburari teisel kolmapäeval kl 18 korraldame Kastani 38 ruumides järjekordse töötoa. Seekord on osalejatel võimalus valmistada endale hoburaudsõlg (vt pilti).

Kestus: 3-4 tundi
Osavõtutasu: 8.20 kuni 11.40 eurot (5 eurot + 3.20-6.40 meelepärase suurusega sõletooriku eest)
Juhendajad: Tarbatu pealik Vanakaru ja tema abilised Susanna, Kaspar ja Merlin
Osalejate arv: 10 inimest

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile tarbatut88toad@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Susanna Männile telefonil 555 45498.

****
Vanakaru tutvustab sõlgede ajalugu, räägib nende kasutamisest ja erinevatest valmistusviisidest ning on valmis küsimustele vastama.

Töötoa käigus näitavad juhendajad, kuidas vahast sõle raami teha ehk pronksivalu ette valmistada. Iga osaleja saab endale pronksist valmis valatud sõle tooriku, mille peale saab lüüa mustrit ja mida viimistleda.

Muinasajal olid sõled tihtipeale pronksist valatud. Kuna töötoas valamist näidata on keeruline, võtavad juhendajad kaasa valatud sõlgede toorikud, millele osalejad saavad ise mustri peale lüüa. Päeva lõpuks on igaühel omanäoline sõlg, millega kinnitada särke, villaseid umbkuubesid või sõbasid. Ilus sõlg sobib hästi ka tänapäevase riietuse lisandiks.

Töötoas osaleja peaks olema vähemalt 16 aastat vana ning kasuks tuleks mingi käsitöökogemus. Iga osaleja saab endale valida sobiva suurusega sõle tooriku, mis vastaks vajadusele ning millest jõud ka üle käiks.

Kaasa pole ise vaja võtta midagi peale märkmiku, kuhu soovi korral asju üles kirjutada. Osalustasu saab maksta nii kohapeal kui internetipangas, kuid täpsema info selle kohta saate pärast registreerimist.

Ilusaid sõlgede pilte võite leida Vanakaruvalukoja kodulehelt või Vanakaruvalukoja Facebooki lehelt.

Kohtumiseni töötoas!

Kõlatehnika töötuba algajatele 20. jaanuaril

2011-01-06T20:16:00.006+02:00

Thonolia "kellukad"

20. jaanuaril, neljapäeval kl 18 korraldame Kastani 38 ruumides järjekordse kõlatehnika töötoa.

Kestus: 2-3 tundi
Osavõtutasu: 10 eurot (lõng ja kõlad sh)
Juhendajad: Tarbatu naised

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile tarbatut88toad@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Elo Kuustele telefonil 551 8048.

NB! Kes esimess töötoas olid ja omavad juba materjale ja vahendeid, need saavad osaleda soodsamalt.

****

Kõlapaela kandsid meie esiemad ja -isad tuhande aasta eest vööl, kinnitasid särgi- ja umbkuue kaelusesse, mähkisid sääre ümber. Palju imekauneid ja keerulisi mustreid on praeguseks hävinud ja unustusse vajunud, kõladega kudumise tehnika saanud väheste käsitööfriikide pärisosaks.

Räägime lühidalt kõlatehnika ajaloost, jagame praktilisi näpunäiteid kõlapaela mustri konstrueerimiseks, paela ülesloomiseks ja kudumiseks. Räägime ka kõlapaela tänapäevastest kasutamisvõimalustest.

Lõng ja kõlad on korraldajate poolt. Kaasa soovitame võtta tavalise ruudulise vihiku, kirjutusvahendi, paar haaknõela või juuksekummi ja vöö või rihma vööle sidumiseks.

Oodatud on kõik soovijad, iseäranis need, kellele eelmise töötoa info kahe silma vahele jäi või kelleni see ei jõudnud! Samuti ka need, kes eelmine kord käisid, aga tahaksid nüüd edasisi õpetussõnu saada või saada abi mõne pikema vöö või paela ülesloomisel. Sellest, mida täpsemalt soovite ja kas olete täiesti algaja või juba natuke kõlatamise maigu suhu saanu, palume märku anda registreerumisel.

Kohtumiseni!

PS. Praeguse seisuga on juba mõni eelregistreerunu. Kui osalejate arv täis ja rohkem registreeruda ei saa, siis annan siin kindlasti teada. Huvist tasub igal juhul märku anda -- võimaluse korral teeme korduse ja seda loodetavasti sobival ajal.

Väike ülevaade 2010 töötubadest Kastanis

2011-01-03T23:02:00.003+02:00


Töötoas osalenu õpivili -- Aire Seene nõelkindad

Peab ütlema, et möödunud aasta oli väga põnev. Saime Kastani tänavas endale ruumid ja sügise jooksul seal ka mõni töötuba korraldatud. Esialgu peamiselt naiste asjad. Kuna naised seda asja veavad, siis tundus lihtsam esialgu võtta käsile just naiselikud näputööd -- nõel- ja kõlatehnika. Seda enam, et nende materjalivajadused on üsna tagasihoidlikud.

Kõige suurema menu osaliseks sai nõeltehnika -- nii esimene kui ka kordustöötuba. Kapuuts langes pühade-eelsele kiirele ajale, osalisi tuli üsna vähevõitu, aga see-eest sai väga vahvalt jututada ja aega veeta. Kõlatehnika töötuba oli ka igati edukas, kuigi ma ise ei saanud tervise tõttu sinna juhendama jääda.

Minu suursuur ja soe tänu Ivikale ja Susale, kes on töötubade juures igati nõu ja jõuga kaasa löönud! See on meie ühine üritus ja hingeasi ja ilma teieta poleks kogu ettevõtmist teoks saanud.

Meile on aga jõudu andnud kõik huvilised-osalised. Isegi, kui eelnev organiseerimine-planeerimine võib kohati ära kurnata, tasub see end kuhjaga ära. Sest see rõõm, et saab jagada teadmisi ja oskusi õpihimuliste ja toredate inimestega, tekitab väga sooja ja õnneliku tunde. Meie töötoad on rohkem nagu hubaseid kohtumised, kus lisaks teadmiste-oskuste jagamisele jututame ka muudest ilmaasjadest. Ja kogu see õhkkond tekitab tahtmise uusi ja uusi kohtumisi tekitada. Et taaskohtuda "püsitöötoalistega" ja põnevil uudistada "uut verd".

Oleme positiivset tagasisidet saanud nii mõneltki osalenult, kuigi suurim kompliment on muidugi see, kui tahetakse veelkord ja veelkord me töötubadesse tulla. Et meeldib nii meie seltskond kui ka erinevad asjad, mida õpetame. Eraldi välja tahaksin aga tuua ühe meie "õpilase", kes oli suisa nii tubli, et saatis oma õpitulemusest ka fotosüüdistuse. Aire Seene oli üks kolmest, keda mina esimeses töötoas juhendasin ning kes pärast meie nõeltehnika tööas käimist tegi valmis kindad, mis toretsevad postituse alguses. Tema sõnad olid järgmised: "Tülitan, et öelda nõelkudumise töötoa eest veelkord suur-suur aitäh! Lisatud pilt tõendagu seda, et aeg, mille te töötoale kulutasite, ei olnud mahavisatud :-)." Ja muidugi paisus mu süda suurest uhkusest, et meie ettevõtmisest nii palju kasu oli. Kindad on tehtud 8/3 või 6/3 Jõgeva villasest. Lõng olevat olnud eelnevalt pestud, kuigi tagantjärgi tunnistab Aire, et ilma pesemata lõng oleks parem olnud. Ta viltis neid ainult õrnalt, sest kude oli niigi väga tihe. Kaunistuse tegemist oli ta juba varem Viljandis õppinud -- tegu kahe nihkesse keeratud silmusnelinurgaga.

Edukat aasta algust ja uusi kohtumisi!

Sõnu polegi vaja :D

2010-12-20T10:23:00.003+02:00

Nu ei saa ju sellist vahvat pilti jagamata jätta... Pärit siis sellelt vahvalt leheküljelt.

Kõlatehnika kordustöötuba

2010-11-29T00:42:00.002+02:00

14. detsembril jääb kordustöötuba ära, lükkame selle huviliste soovil jaanuarikuusse. Praeguse seisuga toimub kordustöötuba 20. jaanuaril. Muudatustest annan aegasasti teada. Palume huvilistel endast aegsasti märku anda!

14. detsembril, teisipäeval kl 18 korraldame Kastani 38 ruumides ka kõlatehnika kordustöötoa. Osavõtutasu ja tingimused samad, mis eelmises kõlatehnika töötoas. Loe nii selle kohta, mida see endast kujutab, mida kaasa peab võtma ja kuidas registreerida, täpsemalt eelmise kõlatehnika töötoa kuulutusest.

Oodatud on kõik soovijad, iseäranis need, kellele eelmise töötoa info kahe silma vahele jäi või kelleni see ei jõudnud! Samuti ka need, kes eelmine kord käisid, aga tahaksid nüüd edasisi õpetussõnu saada või saada abi mõne pikema vöö või paela ülesloomisel. Sellest, mida täpsemalt soovite ja kas olete täiesti algaja või juba natuke kõlatamise maigu suhu saanu, palume märku anda registreerumisel.

Avalik kapuutsitegu 11. detsembril

2010-11-29T00:33:00.004+02:00

11. detsembril, laupäevasel päeval kell 12 korraldame aadressil Kastani 38 järjekordse töötoa. Seekord õpetame linnarahvale, kuidas õmmelda nn kuue ruudu kapuutsi ehk pakume toreda võimaluse anda endale jõuluks natuke päkapikulikum väljanägemine. Oodatud nii täiskasvanud kui ka lapsed!

Kestus: 2-3 tundi.
Osavõtutasu: täiskasvanutele 100 krooni (siin sees on lõnga hind ja juhendustasu, riide peab seekord ise hankima), lastele tasuta.
Juhendajad: Tarbatu naised
Osalejate arv 10-12 täiskasvanut (lapsed osalejate arvestusse ei lähe ning nendel pole ka osalustasu).

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile tarbatut88toad@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Elo Kuustele telefonil 551 8048. Mida kaasa võtta, seda lugege postituse lõpust.

***
Mida tasuks töötuppa kaasa võtta?

Huvilistel palume kaasa võtta meetri jagu paksemapoolset kangast (1,5 lai tavaliselt, kui nt Abakhanist osta). Sellest peaks vabalt jaguma ka meesterahva kapuutsi jaoks, naisterahvast või lapsest rääkimata. Sobib ühe- või mitmevärviline villane või fliis näiteks. Kui soovite ajastukohast riietuseset, millega vastavatel üritustel käia, soovitame valida ühevärvilise villase, mis näeks välja, nagu võiks taimedega värvitud olla. Kui aga see oluline pole, siis valige vastavalt maitsele.

Võtan kindlasti kaasa ka linase niidi, aga osalejad võiksid samuti pista kotti traageldamiseks valitud kangaga sama värvi niidi ning nähtavate õmbluste jaoks peenemapoolse lõnga.

Lapsed võite ka kaasa võtta ;), aga palun andke sellest registreerudes teada. See on meile väga vajalik eelteave! Lastega hakkavad meil tegelema eraldi juhendajad, kelle käe all need pisemad inimesed saavad siis samal ajal kapuutsile tuti meisterdada (alates 6-aastastest, st lapsed, kes juba suudavad natu keskenduda ja meisterdada).

Hoiatus! Seda töötuba tuleb filmima ERRi Tartu stuudio võttegrupp. Juhendajad on seetõttu ka seekord kindlasti muinasrõivastes.

***
Skjoldehamni ehk nn 6-ruudu-kapuuts on teadaolevalt üks vanimaid kapuutsileide, dateerudes muinas- ja keskaja vahepeale. Seda on lihtne valmistada, see on mugav ja praktiline. Skjoldehamnist, Norrast leitu oli kas saami naine või saami/norra mees.

Kes soovib lähemalt tutvuda, võib vaadata näiteks neid linke:
http://www.medieval-baltic.us/skjold.html
http://www.personal.utulsa.edu/~marc-carlson/cloth/skjolha2.html

Väga ilusaid näiteid sellest tehnikas tehtud kapuutsidest leiab Othala Crafti koduleheküljelt.
Tõin siin blogis mõned silmailuks välja, aga kindlasti soovitan seda lehekülge ka niisama uudistada või otsida Othala Crafti ka Facebookist ;).

Lohe-ema unelaulud ja Teatri Kodu

2010-11-15T22:06:00.005+02:00

Kõik algast sellest laulust, sellest videost, sellest va peibutisest, mille Marge Pärnits mulle ühes kontserdikutsega saatis:

Ma olin lummatud, ära nõiutud. Juba esimesel päeval käisin mööda Tartu tänavaid ja jorisesin-ümisesin endamisi "Nai-nai-nai na-nai-nai-nananai nai-nai-nainainai..." Ja mida enam ma kuulasin ja ümisesin, seda enam ma tahtsin. Tahtsin seda muinasjutulist tunnet kogeda veel veel ja veel. Laivis. Mu hinges polnud kahtlustki, et kontsert saab olema maagilismõnus elamus. Samuti nagu ma ei kahelnud selles, et tahan osta nende plaati. Endale. Päriseks. Sest häid asju kogutakse.

Ja nii me oktoobri lõpus neid Loheema unelaule kuulama juhtusimegi... Ja kogemus oli täpselt nii muinasjutulismaagiline, nagu ma ootasin. Kogu päev ja õhtu oli maagiline ja ilus. Kahju, et selliseid kontserte rohkem pole. Sellised imeimeilusõrnade ja südamesse pugevate tudulaulude kontserte, mis on nagu loodud selleks, et neid kellegi kaisus ja kätt hoides kuulata. Jah, oli ka aktiivsemat-mängulisemat tralli, millesse kaasati nii suuremaid kui ka väiksemaid lapsi, aga ega see polnud kohustuslik. Võis ka ainult paberpaati pea kohal kiigutada. Või ainult käega plaksu ja jalaga takti lüüa. Võis lihtsalt pooltududa.

Kogu üritus leidis aset Teatri Kodus, aadressil Lutsu 2. Jah, see on endine Genialistide klubi hoone. Mäletan veel selgelt, kui nördinud-pettunud ma olin, kui genklubi sealt välja pukseeriti. Aga praegu, olles kogenud, mis sellega nüüd tehtud on, ei ole mu hinges raasugi kahtlust, et see on tõesti "teatri kodu", et see koht on igati õige ja hea. See on lausa imetlusväärne, mis selle majaga tehtud on, milline see nüüd on.

Teatri Kodu kutsuv hoone


Ja kutsuv silt...

Kui me kohale jõudsime, polnud kontsert veel alanud ja Marge soovitas meile, salakaval ilme näos, minna alla keldrisse. Seal komistasin esimese vitriini ees kohe Urmas Vadi otsa -- teda oli vägaväga enesestmõistetav kohata selles lapsepõlvelikus keskkonnas. Ja vaevalt paar sammu edasi kohtasin tõlkija Marge Paali ja tema tütart Loviisat -- ka neid näha oli siiras rõõm ja kuidagi niinii loomulik ja hea.

Olime juba peaaegu keldrist lahkumas, kui avastasime veel ühe käigu, mis viis meid keskaegse väljapaneku juurde. Potikillud, hoburaudsõled, mündid ja muu põnev...

Ja muidugi oli seda nurgakest ilmestamas ka nukk, vahanukk...

Tagasi üles minnes saime veel natuke imetleda fujeed ja selle kauneid seinamaalinguid ja muud põnevat.

Ja siis tuligi läbi riidehoid-esikusaalikese suunduda...

... saali, kus meile neid unelaule ja -mänge esitati.

Lähemalt saate ansamblist Słuchaj Uchem lugeda Postimehe artiklist: http://www.tartupostimees.ee/?id=336103

Kõlatehnika töötuba algajatele

2010-11-11T22:43:00.003+02:00

24. novembril, kolmapäeval kell 18 korraldab muinas-eesti klubi Tarbatu aadressil Kastani 38 kõlatehnika töötoa algajatele.

Kestus: 2-3 tundi
Osavõtutasu: 150 krooni (lõng ja kõlad sh)
Juhendajad: Tarbatu naised
Osalejate arv piiratud.

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile tarbatut88toad@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Elo Kuustele telefonil 551 8048.
****

Lõng ja kõlad on korraldajate poolt. Kaasa soovitame võtta tavalise ruudulise vihiku, kirjutusvahendi, paar haaknõela või juuksekummi ja vöö või rihma vööle sidumiseks.

Kohtumiseni!

Nõeltehnika kordustöötuba 9. novembril!

2010-11-01T21:43:00.034+02:00

Ma kogemata kombel kustutasin nõeltehnika kordustööta kuulutuse.

Töötuba ise oli edukas. Kohal oli 8 osalejat üheksast registreerunust ning tundub, et jäädi rahule. Ma vähemalt siiralt loodan. Mulle endale pakub suurt rõõmu kohtuda uute inimestega, kes me töötuppa eksivad. Samuti on suur-suur heameel näha, et on neid, kes on huvitatud veel ja veel tulemisest. Kes tahab uusi asju õppida. Kes tahab äsjaomandatud oskust lihvida. Kellele meeldib lihtsalt meie seltskond :).

Aitähh teile kõigile!

Susa tehtud pilte ka silmarõõmuks...

28. oktoobri nõeltehnika õpitoa muljed

2010-11-01T21:27:00.001+02:00

Tagataustal uudistamas Vanakaru, kes end osavalt natukeseks ajaks kaasa nihverdas.

28. oktoobril 2010 korraldas muinas-eesti klubi Tarbatu siis Kastani tänava loomekeskuses esimese plaanitud avalike muinastöötubade sarjast. Mina, Susa, Egge ja Ivika õpetasime algajatele huvilistele nõeltehnikat.

Töötuba läks väga hästi. Kohale tuli 11 inimest, suurem osa neist täiesti võõrad inimesed, kes olid töötoast kuulnud erinevaid kanaleid pidi. Osteti ka 10 luust nõela.

Tõtt-öelda kerge kartus oli, et inimesi ei huvita selline muistne, kohati kudumisest aeglasem tehnika. Aga huvilisi, nagu öeldud, tuli kohale omajagu. Näitasime muuhulgas ka natuke seda, mida tulevikus õppida saab -- kõlatehnikat, kapuutsi, sõlgesid-käevõrusid, nahast asju...

Alguses pidas Ivika ehk Liiwi kiire sissejuhatava loengu. Seejärel sai inimesed gruppidesse jaotatud. Nelja juhendajaga saime osalistele just piisavalt individuaalset tähelepanu pöörata. Paistab, et see tasus end ära, sest tagasiside on igati positiivne.

Kaks inimest minu grupist, kolmas pole pildile jäänud.

Näitan kavala näoga, kuis otsi kokku vanutada.

Ivika sissejuhatavat juttu rääkimas.

Väike linnulennult vaade

Susa õpetamishoos

Avalik nõeltehnika töötuba

2010-10-16T19:12:00.012+03:00

In English

28. oktoobril, neljapäeval kell 18 korraldab muinas-eesti klubi Tarbatu aadressil Kastani 38 nõelkudumise töötoa.

Kestus: 3 tundi
Osavõtutasu: 60 krooni
Juhendajad: Tarbatu naised
Osalejate arv piiratud.

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile tarbatut88toad@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Elo Kuustele telefonil 551 8048.

Töötoas osaleja saab tutvuda muistse kudumis- ja heegeldamiseelse tehnikaga, mis eesti keeles kannab nõeltehnika nime (ingl k nalbinding). Nõeltehnikaks nimetatakse käsitöö liiki, milles kasutatakse reeglina ühe silmaga suurt luust või puust nõela ning lõnga või nööri, mida peab jätkama. Selles tehnikas saab valmistada sokke, kindaid, mütse, mobiilikotte ja muud põnevat. Mõned eriti vägevad naised on isegi kampsuni valmis "kudunud". Seda tehnikat kasutati nii Skandinaavias kui mujalgi laias ilmas. Mõnel pool kasutatakse tänapäevani. Nõelkude ei hargne!

Osalejale õpetatakse, kuidas nõeltehnikas kudumi tegemist alustada ning muud põhinipid, mida vaja läheb. Samuti antakse viited, kuidas edaspidi selles tehnikas soovitud eset valmistada. Piisava hulga huviliste puhul korraldame ka jätkutöötoa, kus õpetame edasijõudnutele, kuidas teha näiteks sokki või kinnast või muud põnevat. Samuti on võimalik hiljem juhendajatega individuaalselt sidet hoida ja nõu küsida.

Neil, kellele nõeltehnika meeldima hakkab, on võimalik endale osta ka tarvilik nõel. Kindlasti võtame kaasa väga häid luust nõelu, mida on võimalik soetada 50 krooni eest. Puust nõel maksab tavaliselt 25-35 krooni.

Lõpetuseks lisangi siia ühe nõeltehnikas kampsuni pildi -- valmis sai selle kangelasteoga Mari, kelle teisi töid saab uudistada siit.

Eepiline odanaine ehk kuidas Elo vägilasemõõtu paku "maha murdis"

2010-10-04T21:24:00.004+03:00

Viskasin mina siis Kaspari, Kärtsu, Jaanuse ja Tutkasega Lodjakoja oda. Väga lõbus oli. Heroilisi saavutusi tuli nii mõnelgi, aga seda, kuidas pisike Elo "õrnalt" graatsiliselt endast tublisti kõrgema paku ümber kukutas vist nii kergesti juba järgi ei tee. Kahte meest oli vaja, et see püsti tagasi upitada, hehee.

See mul mingi -- *arvutab* -- kolmas-neljas kord käia, aga vahepeal paar nädalat vahele jäänud ja alguses läksid ikka kõik visked pakust mööda. Võimalik, et too algne odavars oli mulle ka liiga pikk, kuidagi ei leidnud seda õiget tasakaalu. Siis pisteti mulle pihku mingi pisikese, olematu, sulgekerge varrega oda -- veel hullem feil. Kuni lõpuks Tutkas käis võsas ragistamas ja tuli tagasi mingi meeter-neljakümnese odavarrega, mis sobis mulle nagu valatult. Lemmu, jäta kõrva taha -- meeter nelikümmend-viiskümmend ja ca 2-3 cm läbilõige om hää!;) Igatahes selle odavarrega sain juba üsna palju pakule pihta. Ja niiviisi pihta, et ots jäi ikka pakku kinni ka. Kui veel omajagu harjutan, siis võib juba metsa jahile lasta küll. Vist. Eeldusel, et pean seda loopima liikumatute objektide pihta ja nii, hmm, nelja-viie sammu kauguselt. Hehh. Sellised saavutused siis täna. Kolmapäeval pärast viit ehk jälle Lodjakoja manu. Kui vähegi päikeseline ja ilus ilm on.

(Pilt on Jason Engle'i tehtud, ma ei leidnud õnnetuseks praegukohe ühtegi viskavat, pakkumurdvat odanaist hetkel, aga illustreerida ju kuidagi oli vaja...)

Alai Oli ja mina olin...

2010-10-03T13:35:00.009+03:00

Olin eile Genialistide klubis peol. Vaheduseks siis ebamuinas, aga kogemus on väärt jagamist. Kõik algas sellest, kui laupäeva hommikul päike pilve tagant välja tuli, käisin väljas jalutamas ja kivi otsas kükitades ninaotsale päikest võtmas.

Olin sel nädalavahetusel kutsutud väga mitmele üritusele, kuhu meibi-meibi minna olin lubanud. Reedel jättis üks Islandile koliv tuttav hüvasti Eestiga ja teine pidas GenKlubis sünnipäeva ja kolmas avas seal samas Kastani tänava loomekeskuse majas, kus meiegi pesa, animatsioonifestivali. "Ei jaksa ma, ei jõua," jorisesin ma aga reede pärastlõunal Kosmikuid ja No Big Silence'it ahvides. Ja läksin koju. Kurnavat nädalat välja magama.

Laupäeval see sama festival jätkus, õhtu tordiks anime-animapidu. Kuid samal ajal, samal õhtul pidi ka üks mu parimaid sõpru GenKlubis plaate mängima. Laiskus oli endiselt peal, seega sõin endal hoopis kõhu kapsa-hakklihahautist ja arbuusi (!) täis ning asusin enda päikeselises seapesas korda looma. Muinasvarustuse kogusin eri toa nurkadest kokku ja panin ilusti õigetesse kapi- ja riiulinurkadesse ja puha. Kuni helises telefon ja teises otsas oli teine igiammune sõber Vahur, kes nüüd Brüsselist tagasi Eestisse kolinud -- et nemad Marega Tartut väisamas ja mida ma täna õhtul teen. Mis ma ikka tegin, välja läksin...

Tükk aega mõtlesime, kas anime või reggae, tükk aega. Et teaksite. Aga Martin ikka võitis, nii osavasti õnnestus tal mind telefoni teel veenda, et tema pidu on parim. Ja ma tõesti ei kahetse! Olen olnud reggae-pidudel, kus muud ei mõista teha, kui ühelt jalalt teisele kõikuda ja muusika ei kõla üldse ei sees ega ihuliikmetes vastu. Aga eile oli niiiiiiiiiiii hea. Aitähh dj Eriksonile, Martinile ehk dj Daysleeperile ja kõigekõige suurem aitähh-kalli Uurali bändile Alai Oli.

Martinil oli absaluutselt õigus -- Alai Oli on tõesti vägaväga kõva bänd. Ja Olga, nende laulja on tõesti reggae Amelie. Absaluutselt! Oma särava naeratuse, unistava olemise, oma nakatava unistava-naeratava olemisega. Ja muusikaga, mis kõlab kehas ja hinges vastu ja kohe paneb kaasa liikuma. Aitähh!

Ja aitähh kõigile toredatele sõpradele, kes koos minuga muusikat nautisid ja tantsisid!

Lõpetuseks kaege siis juutuubist ka veidike seda reggae-Amelied. Ja kodukast parem on ehk isegi nende MySpace'i profiil või kes teab...

Tarbatul on nüüd "pesa"!:)

2010-09-23T10:03:00.007+03:00

Rõõmustav uudis on see, et eile lõpetasin läbirääkimised-tingimise Noor-Eesti Loomekeskuse ehk NELK-i ja selle majanduslikku poolt esindava osaühinguga, kes haldavad ruume, kus vahepeal olla tahame. Eile vaatasime vanemate koguga lepingu ka läbi ning allkirjastasime selle. Nemad haldavad vana Greifi trükikoja hoonet, mis asub aadressil Kastani 38:
http://www.tartu.ee/kaart/?map_link=57DAF3018AADD65E94BAF41F91F9D5E4

Me hakkame seal korraldama tasulisi avalikke töötube, mille eest vastutasuks saame seal vahepeal klubisiseseid töötube, trenne ja muid tegevusi korraldada. Ühesõnaga, meil on nendega nüüd käsi-peseb-kätt lepe. Avalike töötubade hinnast suurema osa hakkavad moodustama materjalid jmt.

Muinas-Eesti klubil Tarbatul on plaanis ajaperioodil oktoober 2010 kuni mai 2011 õpetada linnarahvale järgmisi asju:
1) nõeltehnika alused (oktoobri teises pooles, täpsem kuupäev selgub peagi),
2) pronksist hoburaudsõlg (pronksivalu või sepistamine),
3) Skjoldehamni kapuuts (novembris või detsembri alguses, et inimesed saaksid jõuluks end päkapikkudeks moondada ;)),
4) kõladega kudumine (vööd, paelad),
6) käsitsi muinasriiete õmblemise alused (särk, meestele ka püksid jmt),
7) spiraalsõrmus,
8) käevõru,
9) nuga -- noatera, noatupp, noa käepide,
10) nahast vöökott,
11) pastlad,
12) puulusikas,
13) puust kauss.

Ma ei hakka kõigi asjade kohta linke panema, panen siis, kui konkreetse töötoa välja kuulutan. Seni aga võite uurida Tarbatu inimeste lehekülgi -- sealt leiate nii mõnegi loetletud eseme.

Tekitan peagi ka meiliaadressi, mis hakkab tegelema avalikesse töötubadesse regamisega. Seni aga võib huvist anda märku otse mulle.

Hakkame avalikke töötube korraldama võhma ja aja jätkumise korral 2 korda kuus, aga vahepeal võib juhtuda, et ka harvem.

Samuti võib NELK meilt vahel tellida esinemisi või töötube gruppidele ja üritustele -- sama võimalus on ka teisel. Taas, kontakteeruge otse minuga või kirjutage Tarbatu vanematekogu aadressile tarbatu-vanadekogu(ät)googlegroups.com.

Meiega samas majas alustavad tegevust ka kohvik ja pood. Samuti on seal trükimuuseum ja palju muud huvitavat. Täpsema info teiste majaliste kohta riputan siia üles, kui olen nendega lähemalt tutvunud.

Kevadvärvides pael sügist kaunistamas

2010-08-31T21:21:00.011+03:00

Laupäeval valmis siis mul uus pael. Endale ühtki juppi kätte ei jäänud, sai ühele sõbrale sünnipäevakingiks valmistatud. Seetõttu jäädvustasin hoolega. Pikkus 3,63 meetrit.

Olen värvide ja mustriga üsna rahul, kuigi alguses olin natuke närvis, et äkki ikka ei tule päris selline, nagu tahan. Aga pikapeale hakkas peal jumet võtma ja värvid said väga ilusad valitud. Kuigi tegu on värvitud Jõgeva lõngadega, peaksid kõik taimselt saavutatavad toonid olema. Heleroheline näiteks kaselehtedega. See heleroheline kippus kõige kergemini katkema ka, nii et mul tuli mitu korda otsi kokku vanutada.

Tegin seda umbkaudu neli-viis päeva. Peab ütlema, et eks mul kiirustamise tõttu tuli natuke ka vigu sisse, aga loodetavasti pole need väga hullud ja häirivad. Ideaal on ikka see, et teen aeglaselt ja rahulikult, aega maa ja ilm ning tulemus on perfektne.

Katsetasin seekord ka Ivika ehk Liiwi soovitatud meetodit lõngade sidumiseks. Nimelt, selle asemel, et siduda endapoolsed lõngad tooli seljatoe ümber, panin endale vöö peale ja sidusin enda külge. Tulemuseks olid naljad stiilis "appi, olen laua küljes kinni, ma ei saa praegu tulla!" ja samuti radikabondidž. Kaks päeva pidasin selle katsetamisega vastu, siis lõid vanad kombed jälle välja.

Mis on vöö ehk enda külge sidumise eelis:
1) Liiwi sõnul saab siis paremini pinget kontrollida.
2) Kõlatada saab rohkemates kohtades, st tegemine ei sõltu ainult toolist ja selle seljatoest, vaid võin teha ka kusagil teises linna otsas, kui seal on olemas koht, kus istuda ja kuhu vöö teine ots siduda.

Mis on enda külge sidumise miinused:
1) Selg jääb kangeks.
2) Unistad pikematest kätest, sest muidu saad väga vähe korraga teha ja pead jälle harutama (käesoleva mustri puhul ca 10 cm).
3) Lihtsalt harjumatu.

Lõppkokkuvõte on see, et kui tooli seljatoe juurde tagasi läksin, siis edenes ka töö kiiremini, sest sain rohkem korraga teha enne, kui jälle harutama pidin. Ja samuti oli mul vabadus suurem -- sain käia vetsus, kui vaja; haarata teisest toa otsast telefoni, kui vaja jne. Ma polnud enam köidikus ja see meeldib mulle ikka rohkem. Ja ma ei näe, et vähemalt selle mustri puhul ma enda külge sidudes oleks pinget paremini saanud kontrollida, pigem kuidagi vastupidi. Ma nagunii kontrollin pinget lõnga katsudes ja mingi sisetunde järgi ka. Aga kuna see enda külge sidumine nüüd ära proovitud, siis vajadusel kindlasti kasutan.

Käesoleva paela muster pärineb ühelt soome leheküljelt ning näeb välja selline (leheküljelt ülevalt kolmas muster):

Nagu näha, tehakse seda 12 kõlaga. Vaadake seda kuduja asendi ja kõlaaukude järjestamise loogikat, mida juba varem sõbapaela postituses seletasin. A, B, C, D on joonisel alt üles. Numbrid on kõlad. / ja selle vastand tähistavad seda, kummalt poolt kõla lõng august läbi panna.

Kohe seletan, kuidas kõlasid keerata tuleb. Aga kõigepealt ütlen, et äärmisi kõlasid tasub alati keerata ühes suunas, isegi lihtsate edasi-tagasi mustrite puhul -- serv tuleb siis ühtlasem.

Nüüd aga kõlade keeramisest käesoleva mustri puhul:
Kõigepealt keerata neli korda 1-6 kõla edasi ehk enda poole, 7-10 tagasi ehk endast eemale ning kõlasid11-12 edasi ehk enda poole. Põhimõtteliselt jõuad seega kõladega tagasi algasendisse. See on n-ö esimene käik.
Seejärel keerata kõik kõlasid 4 x 1-12 edasi ehk enda poole. Jälle jõuad algasendisse tagasi kõlaaukudega. See on n-ö teine käik.
Viimasena keerata neli korda kõlasid 1-2 edasi ehk enda poole, kõlasid 3-6 tagasi ehk endast eemale ning 7-12 edasi ehk endast eemale. See on n-ö kolmas käik.
Ja siis alustad taas esimesest käigust... Ning tekibki muster, mida piltidel näed.

Muster iseenesest pole keeruline, lihtsalt tähelepanelik tuleb olla, et kogemata valel hetkel valele poole ei keeraks. Mul vahepeal ikka korraks õnnestus, kui keegi või miski tähelepanu hajutas. Kõige vaevalisem osa selle mustri juures on harutamine! Isegi tooli seljatoega tehes tuleb ikka iga 15-20 cm järel "saba" lahti harutada ja keerdunud lõngad lahti harutada. Kes on algaja, siis iga vähegi keerulisema mustri puhul (st v. a need, kus võrdne arv kordi edasi ja tagasi keerad) keerduvad lõngad paratamatult -- ühele poole kõlasid tekib muster, teisele poole siis järelikult tekib midagi muud, keerud. Kui lahti ei haruta, siis peagi ei sa enam edasi kõlatada-kududa. Mida pikemat paela või vööd teha tahad, seda vaevalisem see harutamine on. Seega tegelikult tasub paela teha lühemate jagude kaupa, kui on täpselt teada, kuhu kasutatakse ja kui pikkade juppide viisi. Mina seekord ei teadnud, sest tahtsin üllatust teha ja ei küsinud.

Järgmisena saate uurida pilti, kus näha ka selle mustri tagumine pool (esimesel pildil vasemal) ning veel paar pilti lõpetatud paelast.

Kas taaskehastamine on nii hirmus, nagu kaugelt kaedes tundub?

2010-08-28T21:35:00.013+03:00

Sisukord:
Algus ehk levelitest
Kirju kamp ehk kes see muinastaaskehastaja on
Nõuded ehk asjad, milles võiks kokku leppida

Algus ehk levelitest
Mõni päev tagasi sai üks mu irvhambast klubikaaslane maha järgmise üllitisega. Paar esimest päeva olin naerukrampidesse suremas ja nuputasin kõigest väest, kas ikka vastan level kuuele või tuleb end ikka allapoole paigutada. Osa asju justkui vastaks, aga riided sunnikud pole taimedega värvitud (enamikus). Ja päris igaks aastaajaks ka nüüd veel riideid pole, kuigi liigun-mõtlen sinnasuunas. Kasukast olen kuulnud lugusid, aga esialgu alles unistan. Telefon sunnik on üritustel ikka sees, et hädajuhtumitel kasutada. Sarjast "Rome" lihtsalt ei viitsi mõelda, on omajagu teisi sarju. Ja nuga põlegi Tšehhimaalt, hoopis Egge oma roosade käpakestega tegi. Juua võiks tõesti midagi muud peale õlu ka, hüva mõdu näiteks... nämmm....

Jah, irvitada võiks veel palju. Kas või muiates, et ainsad tõelised taaskehastajad on näiteks amishid, ülejäänud on nn pühapäeva-taaskehastajad. Selle viimase peale ei tulnud ma kahjuks ise, vaid üks äärmiselt taaskehastamiskauge tuttav, kui ta seda teemat luges.

Aga millegipärast, mida rohkem ma seda teemat, selle alla laekunud postitusi lugesin, seda rohkem hakkas tunduma, et see sügav teadus muinashuumori teemadel on juba oma eesmärgi täitnud ja rõkkava naerupahvaku kaja hakkab vaikselt hääbuma. Sorri Trexxx! Selle asemele tekkisid tõsised mõtted...

Kirju kamp ehk kes see muinastaaskehastaja on

Kas taaskehastamine on tõesti nii hirmus, nagu kaugelt paistab? Ei, vist mitte. Kui mult oleks mõni aasta tagasi küsitud, mida arvan taaskehastamisest, siis ma poleks osanud vastata, ma poleks osanud selle kohta midagi arvata. Vahepeal on tunne, et ei oska praegugi, sest taaskehastajad on tegelikult üsna kirju seltskond. Juba ainuüksi Tarbatus tõmbavad eri inimesi taaskehastamise juurde eri asjad. Keda käsitöö, keda võitlemine, keda mullas sonkimine, keda telgis elamine ja lõkke veeres istumine, keda... Ohh, ega üks ei välista teist ega kolmandat. On ühisjooni, on lahknevusi. Enamik taaskehastajaid võtab suuremaid või väiksemaid taaskehastusüritusi kui võimalust põgeneda mõneks ajaks netiavarustest metsasügavusse. On küll neid, kes arvavad ainuõige koht taaskehastamisürituseks on mere veeres, teisele piisab pisemast "lombist".

Mõnda paelub võimalus oma käpakesega asju meisterdada või oma oletusi muinasaja eluolu ja käsitöövõtete kohta järgi katsetada. Kas inimene, keda selline asi põrmugi ei huvita, on seetõttu vähem taaskehastaja? Ei, muidugi mitte.

Minu arvates peamine on leida see, mis paelub, teha taaskehastamine enda jaoks põnevaks. Sealjuures muidugi järgides selle klubi reegleid, millega liitunud oled. Seega peamine ongi paika panna klubi reeglid, sest klubiga koos üritustel käies esindad sa kogu klubi (mis ei tähenda, et sul ei tohiks veel lisakas ka enda püüdlusi olla). Kui aga klubiga liituda ei soovi, siis võib inimene teha väljaspool üritusi, mida süda ütleb ja nimetada seda taaskehastamiseks. Kuid ta peab sealjuures arvestama võimalusega, et teised sama ajastu kehastajad ei pruugi tema ideede-nägemustega taaskehastamisest nõustuda.

Kas üritustel peab tingimata käima ja muinastelgis põõnama? Mõni armastab koledal kombel telgis magada ja unistab oma mugavas tänapäevases voodikeses maalähedasest küljealusest. Mõni, nagu näiteks mina, küll harjub telgieluga ära, kuid tervet elu oma pehmest voodist eemal veeta ei tahaks. Minu jaoks on telgis magamine midagi, mis käib hobi juurde ja mida alguses võtsin asjana, mille pean välja kannatama. Alguses oli harjuda raske, sest ausalt öeldes pole mul just telkija-tervis. Aga praeguseks pole suvise ilmaga telkimine enam probleem, eriti kui lambanahk külje all ja päevasest üritusel rassimisest rampväsinud... Kuid kui tõesti telgis elamine ei istu, siis üritustel mitte-käimine ei tähenda, et üldse ei tohiks end kuidagi taaskehastamisega siduda. Sama kehtib muudegi aspektide puhul...

Nõuded ehk asjad, milles võiks kokku leppida

Nüüd aga kriteeriumitest...

Kahtlen, kas kunagi õnnestub kõigil Eesti muinasaja taaskehastajatel igas punktis ühele nõule jõuda. Aga usun, et kõigepealt tasuks jõuda klubi sees kokkuleppele, mis sobib, mis mitte. Ja samuti võiksid ürituste korraldajad välja tuua, mis on riietus-varustus, mis läbiks nende autentsuskontrolli. Kiruvere on näiteks rohkem vaeva näinud sõdalastele mõeldud nõuetega ja rohkem nende varustust kirjeldanud. Kas ka osaleda soovijate arvates piisavalt, sellele ei oska ma vastata. Ka käsitöölised olevat Kiruverre teretulnud, kuid puuduvad varustuse-nõuded tavaosalejale.

Näiteks, nii Tarbatu kui ka teised klubid kui ka ürituste korraldajad võiksid mõelda järgmistele küsimustele (olgu siis laiemalt või enda klubi/ürituse piires):
1) Kas värvitud linane kangas on lubatud? Tarbatus kehtib praegu vaikiv suuline kokkulepe, et pigem kasutada värvimata linast, sest purpur ja safran on värvid, mis eeldaksid, et oled seitsme mere ja maa omanik... ning indigoga linase värvimise kohta ei oska esialgu lihtsalt sõna võtta (jajaa, järgmises Tarbatu suvelaagris paneme mehed hommikul pange kusema ja hakkame linase riide tükki indigo sees solgutama :D). Aga kirja pole me seda kuhugi pannud, seega igaühe enda asi, kas ta seda järgib. Sama vaikivat kokkulepet tunnistavad ilmselt ka suurem osa teisi Eesti klubisid. Kui aga minna välismaistele üritustele (või vaadata nende pilte), siis oioi kui kirjuks silmad võivad minna. Ja üht pisikest Eesti taaskehastajat võib sel juhul tabada suur kadedus ja pisike trots -- miks nemad võivad ja meie ei või? Ja kus see kirjas on, et me ei või? Oletan siin praegu...
2) Kui pikk/lühike särk on lubatud? Enamik naiste linaseid särke on hüppeliigeseni, vajadusel saab ju ka särgisaba vöö vahele pista. Muidugi, kas see saba sinna ka alati pidama jääb, on iseasi. Läinudsuvise kuumusega mõnda muinaslaagri osalejat silmitsedes mõtlesin küll, et miks ei võiks minulgi olla üks muinassärk, mille pikkus ulatub põlvini või ainult suti allapoole. Aga kas vastan sel juhul nõuetele -- oma klubi nõuetele ja vastava ürituse nõuetele?

Sellised küsimused võivad küll tunduda pisiasjad, aga ehk just pisiasjadest tasukski kohati alustada? Ja sama kehtib ka siis käitumise kohta, et mis on sobiv ja mis mitte. Jah, muinasasotsiaale võis ju olemas olla, aga pagan teab, kas niiväga oli -- ehk tollane ühiskondlik kord ei kannatanud eriti selliseid. Suure kõriga sõdalasi oli suure tõenäosusega kindlasti, aga seda, kas neid üritusel just päevasel ajal, kõigi turistide-külastajate silme all etendama peab, on iseasi. Keeruline lugu nende üritustega, sest neil peab suuresti arvestama ka tänapäevase ühiskonna normide ja reeglite ja tabudega.

Muidugi, jah, nagu öeldud, mina ei arva, et üritustel käimine oleks mingi ainuõige märk õigest taaskehastajast. Ma ei tunne, et ma peaks ega jaksaks pidevalt ürituselt üritusele tormata. Jah, mõnikord oma klubikaaslaste ja teiste sõprade-tuttavatega mõnusas õhkkonnas aega veeta kulub ära. Aga pidevalt üritustele pühenduda on väsitav ja aeganõudev. Klubiline, ka taaskehastusklubiline tegevus hõlmab palju muudki.

Nõelkudumisest ja Kiruverest

2010-07-24T21:37:00.008+03:00

Lõpuks on hakanud Kiruverest päris kauneid pilte üles tilkuma, panen lingid albumitele selle postituse lõppu. Luubiga otsides leidis nende hulgas ka fotosüüdistused sellest, kuis Nelele Lonkava Hundi Kojast nõelkudumist õpetasin. Ma nimelt käisin ringi, sokialge näpu vahel ja eks see äratas teises nii uudishimu kui ka katsetamisihaluse. Otsis oma nõelakese välja ja sai pärast pisukest pusimist päris kiiresti alguse selgeks. Loodan, et tal edasine harjutamine samuti edeneb.

Saan õpetamist katsetada ka edaspidi. Muuhulgas ka tänavusel Mütofestil. Õpetan seal algajatele alustamist, jätkamist, keeramist ja muud taolist reedel, 13. augustil kella neljast kuueni ning laupäeval, 14. augustil kaheteistkümnest kaheni. Huvilised saavad kohapeal soetada endale Egge tehtud imehead luust nõelad, millega on lausa lust kududa. Kel kannatust Mütofesti jooksul agaralt kududa, võin selgeks õpetada nõelsoki kudumise põhimõtted. Muidugi aitan hädalisi hea meelega ka hiljem, st pärast Mütofesti.

Kiruvere pilte saavad aga huvilised uudistada ja osalenud härdusega kaeda neist albumitest:
1) Katrin Veegen on pildistanud mitmel päeval ja jaganud eraldi albumite alla. Head otsimist-uudistamist!
2) Dreia ehk Annika Tiko Lonkavatest Huntidest on samuti usin jäädvustaja olnud. Suur tänu talle minu ja Nele piltide eest! Hea meenutada.
3) Ka välisklubides leidus usinaid pildistajaid.
4) Ja Tarbatu Merlin ei istunud samuti käed rüpes.

Sõbapael ehk hübriidvöö ehk....

2010-07-16T01:08:00.004+03:00

Mu sõbapael tuli siis lõpuks selline, nagu kõrvalolevalt pildilt näha. See kõige korralikum ja lõplikum variant neist. Pikkus ca 2,2o m ehk teisisõnu, see on tegelikult ainult ühe külje pael. Ja Kiruveres kasutasin seda hoopis vööna....

Nimelt, nagu allolevalt pildilt näha, oli mul neid sõbapaela katsetusi kokku kolm. Algselt oli mul idee, et teen kaks külge oranžiga ja kaks rohelisega. Siin pildil on ka hästi näha progress, mis mul ühe nädala jooksul kõladega kudumises toimus:

Kõige parempoolne on kõige esimene pael, mida olete juba näinud. Rohelisega on siis teine pael, mille selle mustri järgi tegin. Ja kõige vasakpoolsem, see pisemate ääretäppidega on siis viimane ja kõige parem variant.

Kõige parem on see seepärast, et kude sai kõige tihedam ja ääred kõige sirgemad. Eelmistel vöödel keerasin kõiki kõlasid 4x edasi ja 4x tagasi. Viimasel aga keerasin äärekõlasid alati ühes suunas. Ohverdasin äärte pikemad kriipsud parema tulemuse nimel.

Värvide poolest aga ei suudagi ma ära otsustada, kas mulle meeldib rohkem oranži või rohelisega. Mõlemad on ilusad. Kiruvere jaoks ma muidugi sõba jaoks vajalikul hulgal paelu valmis ei saanud. Ja vööd ka mitte, nagu aru võite saada. Seetõttu õmblesin siis viimase oranži paela rohelisega kokku ja sain nii umbes neljameetrise vöö. Sellise jokkerliku, aga samas laheda. Mulle täitsa meeldis, et üks vööots oli mul oranži ja teise rohelisega.... Sai mõlemate värvidega seda mustrit imetleda ja imetleda ja imetleda....

Oinasarvekatsetus

2010-07-16T00:52:00.005+03:00

Oina- ehk jäärasarved on vist üks neid mustreid, mille peale igaühe pilk pidama jääb. Eesti muster see muidugi pole. Nagu öeldud, pigem anatoolia ja ka Skandinaavia oma, minu teada.

Olgu, kuis on, oli mul ju vööd vaja. Mõtlesin, et väga hea vöömuster, ei jää teiselt poolt ka kõige koledam ja puha.

Üles panna samuti üsna lihtne:

Teadsin küll ette, et jah, natuke aeganõudvam, kuna osa kõlasid tuleb keerata edasi-tagasi-meetodil, teisi aga ainult edasi. Ma muidugi ei aimanud, kui aeganõudev... Kiruvere-eelse kahenädalase ralli sisse see muster hästi ei sobinud, kui tegemist tahtsid ka linane pikk särk ja villane pikk särk ja vaipseelik ja nahast paunake ja.... Ah õigus, peakski teile siia kunagi ka mu elu esimese nahkpaunakese pildi panema!

Oinasarvi aga teen kindlasti kunagi jälle, võib-olla isegi samade värvidega, kui juhtub neid olema. Ja siis teen juba hetkel, mil ma pole ajahädas ja saan mustrile aega pühendada.

Nüüd aga mõned pildid apsakatest, mis sellist mustrit tehes juhtuda võivad.

Esimene pilt on algusest.

Siin ma totuke ei mõelnud üldse sellele, et olin lisaks äärekõlade juurdeleiutamisele veel ühe beeži rea juurde leiutanud. See mäluaps sai aga ajutiselt saatuslikuks kogu keeramisloogikale, nagu näete.

Teine pilt on kusagilt natuke keskeltpoolt ja ilmselt puhtast magamatusest-kiirustamisest ja sellest, et ilmselt eksis mõni kõla teise taha ära või läks meelest keerata või... Ega ma täpselt aru saagi, kuis need tekkisid, hetkel. Aga see ülemine aps, mis on tegelikult kõige suurem mõistatus, mulle täitsa meeldib :). Kui välja nuputan või keegi ära seletab, võiks isegi korrata, heee.

Kiruvere-eelne kiirkatsetus nr 2

2010-07-16T00:40:00.003+03:00

See on siis muster, mida kaalusin kapuutsipaelaks. Liiga lai muidugi ehk. Kuigi samas, kapuutsi jaoks võib-olla mitte. Taaskord üks äärmiselt lihtne muster teha.

Peamiselt ainult ülesseadmise vaev ja nuputamine, et mis värvidega teha:

Nagu näete, mina siis otsustasin punase, pruuni ja beeži kasuks. Muster tuli ilusti välja, aga tegemise jätsin katki, sest tõtt-öelda sõbapael oli pakilisem. Mul oli kiirestikiiresti vaja sõbapaelu ja vööd. Kõige enam tegelikult vööd. Nii mõtlesingi korraks, et ehk saab sellest mu vöö. Aga vööks on selline muster minu arust liiga sigrimigri-peenike. Ühesõnaga, kunagi teen selle mustriga kindlasti midagi korralikku.

Kiruvere-eelne kiirkatsetus nr 1

2010-07-16T00:34:00.005+03:00

Mõtlesin mina, et sellise mustriga saaks selline parajalt lai ja lihtne vöö. Et pole raske teha muidugi ka, ainult lõngade kõladesse panemise vaev:

Aga nagu ikka kipub olema, ei tulnud tulemus päris selline, nagu peas ette kujutasin. Või ei kujutanudki ma õieti midagi. Aga selline see jupp siis tuli, enne kui pooleli jätsin (koos kõigi oma apsakatega ka muidugi):

Ei oskagi ma öelda, mis mulle täpselt selle jupi puhul untsuläinuna tundub. Peale mustriapsakate muidugi, hehh. Värvid ehk pole päris need, mida tahaks. Aga samas muster ise ka ei tundu enam nii ahvatlev. Liiga lai? Liiga liiga-liiga?

Kiruvere muinaslaager 2010

2010-07-13T22:54:00.004+03:00

Olin siis mina 10.-11. juulil Kiruvere muinaslaagris Paunküla veehoidla veeres. Esimest korda olin. Ja pean ütlema, et senimaani on seda üritust ja kohta meenutades naeratus suul.

Kahjuks ei saanud ma kohale minna juba reedesel päeval, et teistega koos laager püsti panna. Seetõttu pidin ka söögi ostmise Liiwi kaela jätma. Aga mu armas eluaegne pinginaaber sai ka lõpuks vanaks ja otsustas seda tähistada. Mida ma ei kahetse, eks järgmisel aastal saab varem minna...

Ka varem Kiruveres käinud tarbatulased jäid sel aastal rohkem rahule. Ütleme nii, et me kõigi jaoks oli võtmesõnaks tänavune Tarbatu laagri asukoht. Vanakarule valmistas eriliselt suurt heameelt sepikoja vahetus läheduses asuda -- polnud kaugele tatsata. Ja teistele oli iseäranis meelepärane, et me suurest muinastelgist järveni oli kõigest paar sammu. Pean ütlema, et päeva jooksul mitmeid-mitmeid kordi kõrkjate vahelt vette silgata oli tõesti väga mugav ning teisiti poleks vist selles kuumuses ellu jäänudki. Loodetavasti me sedasi ei häirinud ka oluliselt meeste keskendumisvõimet. Meil oli naistega eelnevalt valmis sepitsetud ka varuplaan juhuks, kui tapvas kuumuses ujuma ei lasta (ebaautentselt bikiinides ju laagri külastusajal ka ei kõlba...). Leidisime nimelt, et hädajuhul on märja linase hame võistlus on ka mõeldav ja et siis võiks sellega minna otse turniiriplatsi äärde. Õnneks saime väga hea laagrikoha, nagu mainitud, ja me ei pidanud nii alatu taktikani laskuma. Samuti, kuna meie klubist tänavu ükski mees võitlema ei läinud, siis polnud neil ka naiste, khmmm, tuge vaja.

Sõdalastele oli tõesti tunduvalt palju rohkem tegevust orgunnitud, käsitöölised pidid tegevuse ise leidma. Aga minul isiklikult oli huvitav. Kohtasin vanu tuttavaid, sõlmisin uusi tutvusi. Ühele tüdrukule Lonkavatest Huntidest õpetasin natuke nõelkudumist.

Päeval enne pidusööki lasime Liiwiga end korraldajate poolt kamandada lammast rabarberilehtedesse pakkima -- saime "autentselt" tomatiseks ja pean ütlema, et vähemalt mul õnnestus küll poolikult märja hame võistluse kandidaat olla. Õigemini, kui aus olla, siis tuldi meid kutsuma keset lõunasööki ja Liiwi oli parajasti ainuke, kes oli söömisega lõpetanud. Mina lõpetasin peagi tema järel, tatsasin natuke muud laagrielu uudistama ja ei suutnud lõpuks uudishimule vastu panna. Tuli ikka uurima minna, et mis tööd tegema see me kange nõidmeedik ikka rakendati. Seda, et vahepeal oli veel abiväge jahtimas käidud, ma muidugi ei teadnud. Ajasime veel mõned appi kamandatud neiud minema -- ei mahtunud rohkem asjatama. Hetk hiljem seda muidugi suti kahetsesime, sest tegelikult oleks hädasti olnud vaja veel neljandat nööre lõikama. Õnneks tuli Lonkavate Huntide Alari just tol hetkel pa-ha-ai-ma-ma-tult sinna oma nõusid pesema. Ma vist ei pea ütlema, mis karm saatus teda tabas.

Pidusöök oli tõesti sõbralik, kõik klubid olid kohal ja kõik inimesed, kes tulla tahtsid samuti. Iga klubi oli valmistanud üks kuni mitu sööki-jooki ja pakkus seda siis agarasti ringi. Oli veidralõhnalist veini, ei erinevaid õlusid, oli sedasamust lammast, oli meie pudruks muundunud oa-tangu-singisupp ja vardas küpsetet liha, oli juurviljavalik ja muud põnevat. Käisime Tuu-Tuuga ka rahvale ringi peale ja pakkusime võid ja leiba (algselt lõikas leiba Kärts, aga tal juhtus noaga väike õnnetus). On uskumatu, milline menu võib saata silmade volksutamise saatel lausutud sõnu "Do you want bread? Butter? Perhaps both?". Ja ma ei lõiganudki näppu. Hoopis seda veidralõhnalist veini pakuti tee peal. Ja puust ämbrist õlut taheti ka mind jooma panna, aga ma keeldusin ettekäändel, et mul liiga väike suu ja ega nad ju ometi taha näha õlust üle ujutatud muinasnaist. Ma pole päris kindel, kas nad kõigest ingliskeeli öeldust aru said, mu vene keel lonkab, aga meeste laiade irvete järgi otsustades võiks öelda, et üks õlumärg viikinginaine oleks olnud nende unistuste täitumine, hehh.

Pidusöögil istuti maas või pakkude peal, pealikud oma toolidel. Pidusööki toimus samas lohus kus päeval võitlused. Keset platsi oli kaks suurt lõket. Kes tahtis, pidas kõnet. Kes tahtis, võttis laulu üles -- seda tegid nii eestlased, lätlased, leedukad kui ka venelased. Peab mainima, et viimased kolm enne, mõned jõurasid viisist mööda, aga võimas oli sellegipoolest.

Eestlaste poolelt olin vist mina esimene, kes laulu üles võttis. Oli üks sõjalaul, mille mu sõbranna Leila Holts kunagi kirjutas, mõnusalt võimas laul.
Esitan siikohal laulu sõnad:

Leila syasynaq

nõsõq myyka nuhtlõmahõq
rassõ rauda ragomahõq
vihämiihi veristämäq
tooni mano tirimahõq

võti lauldaq suure sya
tohutuma tappõmisõ
pall´o miihhi piät minemäq
manalahõ madalahõ
koolnuriiki kolõdahe

laula vaindlasõq vaomaq
nõrgil põlvil nõtkumaheq
uma myygaterä alaq

syaratsuq raudakabjaq
turmatuulõq tormitseväq
edimädseq heidetässeq
tagomidsõq tapõtassõq
keskmidseq kodo ei lääkiq

Järgmiseks aastaks valmistun laulmise osas kindlasti paremini. Õpin rohkem pähe (tänavu oli mul paar laulu spikriks peosuuruses nahkköitega voldikmärkmikus, tundus muistsem ja ei pastnud väga silma) või mõtlen juhuks, kui kardan unustada, midagi muud ja veel muistsemat välja.

Leedukad või lätlased esitasid ka varjuteatrina ühe ise välja mõeldud jänesejahisaaga, väga lahe oli (jänes ju hull pimeduse elukas). See tekitas nii ohtralt naerukrampe kui ka kadedust ja omi ideid, mida võiks tulevikus teha.

Üks läti klubi kutsus ka Idatee Vardjad välja, sest nood ei olevat austanud päälike nõupidamisel nende meelest korraldajaid. Väljakutse võeti vastu ja järgmine päev võitlesid kaks meest kahe vastu. Vardjad kaotasid ja pidid vabandama. Peab ütlema, et kuigi väljakutse polnud vardjatele kindlasti meeldiv, lisas seegi laagri olustikku vürtsi.

Natuke tantsisime ka tolle õhtuse pidusöögi ajal, aga sääremähistes oli mul vähemalt väga palav seda teha. Magama sain mingi kahe paiku öösel, enne käisin veel huntidega öisel ühissuplusel.

Järgmine päev oli selline uimasem juba, hommikuse võistluse, kus kuuldavasti paljad mehed paati vedasid, magasime me Trexxxi ja Tuu-Tuuga maha. Ööbisime suti eemal, kõrtsu taga neemel ebaautentsetes telkides. Peesitasime, suplesime hommikul 2x ja otsustasime, et ei viitsi end veel liigutada, et ajame niisama juttu, filosofeerime elu ja olu üle ja üldse, et mis kisa-kära see eemal seal nii tähtsat ikka olla saab, hehh.

Tagasisõit Toomase autos oli samuti väga lõbus. Tegime üsna pea pärast Kiruveret ka peatuse mingi Anna poe juures, et nautida sutike tsivilisatsiooni. Jäätist nohh. Me polnud seal muide esimesed.

Muinassandaalid võiks ka keegi kusagilt välja kaevata... Kaalusin järgmisel aastal paljajalu käimist, mille peale Trexxx irvitas, et kui meil masohhismihoog peale tuleb, siis otsigu ma ta üles, ta peletab selle eemale...

Vot sellised lood siis. Lumi tegi must isegi vist ühe õnnestunud muinsa pildi, eks näis, kunas seda näidata saan. Oma Kiruvere-eelsetest kõladega kudumise eksperimentidest ja muust käsitöisest kirjutan teinekord.

Uuendatud Tarbatu liikmete lehekülg

2010-07-13T19:04:00.003+03:00

Pusisin eile öösel ja täna päeval pool sajandit Tarbatu liikmete lehekülge vuntsida: http://tarbatu.org/index.php?title=Klubi_ja_liikmed

Eile üritasin erinevatest protokollidest kokku panna pildi sellest, kes me liikmed üldse on ja kes sõbrad ja nii edasi. Et oleks endal ülevaade ja saaks väljaspoolsed inimesed ka uudistada. Täitsa mõnusalt suur hulk nimesid sai. Nüüd oleks veel ilusam ja uhkem, kui kõik enda pildid ka manu tekitaksid ;).

Proovisin ka tekitada mingi liigenduse ja lisada liigenduste kohta infot -- et mis me liikme staatus endast kujutab, mis loom on klubi sõber ja mis veider moodustis on vanemate kogu ja kes sinna praegusel hetkel valitud on.

Ja siis kirjutasin natuke kommentaare teiste liikmete kohta ning lisasin nende manu, kel mingi veebipesa, ka linke. Nüüd ootan, kuna ja kes kisama pistab -- loodevasti ei keski :). Meil nimelt selline sisteema, et kõik võivad teiste kohta vabalt avalikult keelt plaksutada. Siis tekib selline muinsalt värvikam pilt inimesest.

Oma käsitöösaavutustest ja Kiruvere muinaslaagrist proovin pajatada õhtupoole, kui olen poes toidujahil ära käinud.

Sõbategu hoos -- pilte ja tähelepanekuid

2010-06-15T23:50:00.007+03:00

Jõudsin täna õhtul siis sõbapeala edasi kududa ja seekord ka natuke tegemisprotsessi ja tulemust üles pildistada. Kui juba pael üles seatud, siis tegemine on puhas rõõm :).

Tegu on siis ühepoolse reeglipärase mustriga, mis töötab põhimõttel 4 korda keerata edasi, 4 korda tagasi (http://www.flinkhand.de/index.php?aid=90):

Minu praegune tulemus on selline:

Flickhandi mustrite süsteem on selline, et pean seda alati n-ö enda käe ja keha jaoks ümber tõlgendama. Võtame või praeguse mustri joonise:

HO = hinten oben ehk taga üleval või tagant ülemine, HU = hinten unten ehk taga all või tagant alumine, VU = vorne unten ehk eespool alumine, VO = vorne oben ehk eespool ülemine.

Järgmisel joonisel on esitatud, kuidas selle süsteemi järgi kuduja ja tekkiv vöö peaksid olema (see nägu on kuduja ja see nutserdis teises otsas peaks olema radika vmt külge seotud lõngad):

Nagu siit näha (klõpsa pildil, et suuremalt kaeda!), vöö tekib kudujapoolsesse otsa, st ta lööb vaheliku kinni enda poole. Ja kui on öeldud, et tuleb keerata edasi, siis keerab ta endast ära, vaatamise suunas. Ja kui on öeldud, et tuleb keerata tagasi, siis keerab ta tagasi enda poole. Kõlade algasendis on HO ja HU seega kudujale lähemad ja VU ja VO kudujast kaugemad. See süsteem on sarnane Yrmegardi A, B, C ja D süsteemile: http://www.yrmegard.pri.ee/ee/tablets/articles/tablet_article_01_patterns -- tal on A kudujale lähim ülemine auk, B kudujale lähim alumine auk, C kudujast kaugeim alumine auk ja D kudujast kaugeim ülemine auk.

Mina aga koon hoopis nii:

Löön vaheliku endast eemale, vöö tekib samuti teises otsas. Ehk MINU METOODIKAS siis KÕIK on VASTUPIDI.

Seega, kui lugeda üleval antud mustrijoonist, siis A on mustri kõige ülemine ruut ja D kõige alumine ning mõlemad on endiselt kõla ülemised augud (see põhimõte kehtib igal juhul). Harjumist tahab ainult see, et A pole mitte endapoolne, vaid kaugem ülemine auk. Ja et kui öeldakse edasi, siis tuleb enda poole keerata ja kui tagasi, siis endast ära.

Üks põhjus on selles, milliselt mul kogu paelategu üles on seatud:

Loodetavasti on joonis mu kehvale joonistusoskusele ja olematule perspektiivitunnetusele vaatamata arusaadav. See ots, kuhu vöö tekib, on kinnitatud radikavarva külge. See pool on ka paremini nähtav, st näen, kuhu muster tekib ja saan seda kontrollida. Mina ise istun toolil.

Ja minu selja taha lahtikäiva tooli seljatoe külge on keritud tehtava paela minupoolne ots, mida vajadusel järgi annan:

Lõpetuseks siis veel paar pilti.

Esimene näitab mu vööd väga algusjärgus (ja võib-olla natuke õigemate värvidega). Siit, ca teise nähtava oranži rombi juures on ka näha, mis juhtub siis, kui veidi roostes ja kui keegi tähelepanu hajutama tuleb :

Teine on lihtsalt veel üks lähivõte pooleliolevast vööst:

Rohkem pilte ma sellest vööst ei tee enne, kui täitsa valmis.

Tulevikuplaanid

2010-06-15T09:16:00.000+03:00

Hommikust!:)

Kuna õhtuni on kolekaua aega ja Lahingukooli mehed ei tule ka enne 40 minutit, siis jõuan veel eputada, mis mustrid ma eile milleks välja valitud sain.

Valimisel lähtusin kahest põhimõttest:
1) Võiks olla edev ja mulle uus ja põnev.
2) Ei tohi üle mõistuse raske. Kuna aega riiete tegemiseks on ca pool kuud, siis skandinaavialik edasi-tagasi meetod tundub väga lihtne ja hää -- eriti, kui tulemuseks on mustrid, mis esmapilgul tunduvad nii uhked, et Trexxxi kommentaar mu sõbamustrit nähes oli midagi taolist: "Ja need kõige ilusamad jätate alati endale jah..." :)).

Lisaks sõbale tahaksin ma teha (tähtsuse järjekorras):
1) Uue vöö, võiks olla nii 3-3,5 meetrit pikk, et mahuks ikka tosin korda ümber piha mässida. Muster siuke: http://www.flinkhand.de/index.php?aid=106 Värvideks valisin punase (sellise madarasema), samblarohelise ja Ivika värvitud kollase.

Tulemus oleks siuke (ainult sinise asemele kujutage samblaroheline):

2) Madarapunase villase särgi alläärde, käiste otsa ja kaelusele pael: http://www.flinkhand.de/index.php?aid=82 Värvideks valisin kitse- ja lambavillaseguse lumivalge, madarapunase ja kollakas-helerohelise. Rohelise juures kõhklesin pool sajandit. Mõtlesin, kas võtta hoopis pruun selle asemele. Aga siis tundus, et roheline lisaks erksust ja elevust ning otsustasin jätta. Alläärde ja käistele teen täismustri. Kaelusele mõtlesin teha 10 kõlaga mustri, st pool. Kuna särk tuleb ka alles välja lõigata ja õmmelda, siis eks näis, kas paela jõuan enne Kiruveret tehtud. Võib-olla näiteks kaeluse jaoks ainult :).

Tulemus tuleks siis midagi siukest:

3) Roosteoranži vaipseeliku alläärde (ülemine äär pole nii tähtis, kui uue vöö teen): http://www.steinmaus.de/Mittelalter/weben/muster/schnurbindung/muster020.html Värvideks valisin heledama-pastelsema oranži, kollakas-samblarohelise ja siis tumedama roosteoranži. Vaipseelik tuleb muidu ka ilus (kangas on ilus), seega vaatan, kuidas jõuan.

Tulemus näeks välja midagi sellist:

4) Linasehalli- ja tumepruuni kapuutsi äärde pael: http://www.flinkhand.de/index.php?aid=105 Kangas taas olemas, ka see linasehall on villane kangas :). Kapuutsi polevat üldiselt enne sügist vaja, aga ma siiski kaalun seda teha suveõhturiietuseks, sest iseensest keerulik teha pole ja ilmad om meil nigu om. Värvideks mõtlesin punase, beeži ja pruuni.

Tulemus oleks midagi taolist:

Vot sellised vägevad plaanid siis. Suvel plaan ka endale pastlad teha -- muinassaabastele vahelduseks. Ja kohe kindlasti peab õmblema endale nahast paunakese. Aga seda saab ehk suvelaagri või Kiruvere ajal ka teha, tuleb ainult enne välja lõigata ja kui aega ja viitsimist ja suur edevustung, siis ka musterdada.

Iga algus on raske

2010-06-15T00:31:00.000+03:00

Esiteks pean ohkama, kui kolekeeruliseks blogi loomine tehtud on. Juba ainuüksi tausta valimine võttis terve sajandi. Tegelikult tahtsin lihtsalt hõisata, et alustasin üle pikapika aja jälle kõlapaela. Sõbale. Vot sellise mustri järgi: http://www.flinkhand.de/index.php?aid=90

Ehk tulemus siuke:

Kuna ma pole pool sajandit pildistanud ja fotoka aku peab seetõttu terve igaviku laadima, siis pilti minu alustatud paelast näete alles homme õhtul. Näiteks.

Tegelikult tahtsin hõisata, mis mustri uue vöö jaoks valisin ja millise kapuutsile (mida pole veel olemas) ja millise vaipseelikule (millest ka ainult kangas olemas) ja millise madarapunasele villasele särgile (mis ka tahab alles lõikamist-õmblemist). Aga ei jaksa. Lähen hoopis magama. Head und!